Kord otsisin viha kasvatamise põhjust ja arvasin, et kusagil minus või minu ümbruses on miski või keegi, kes seda vajab. Uskusin, et mina olen vaid vihaenergia tootja, kellegi teise jaoks. See on väga huvitav vaatenurk, eks ole. Vihatunne elas minu sees justkui eraldi minust, mina ei mõistnud miks, kuid tundsin, et pean oma viha ülalhoidma ja kasvatama. Selgus, et minul endal oli viha vaja.
Nüüd otsisin endast ja enese ümbert tähelepanuvajaduse põhjust, sest sain aru, et minus on SUUR VAJADUS tähelepanu järele. Vastus peitis ennast minu eest, sest selle jaoks, et teemat lahendada oli tarvis üles leida põhjus – Mida tähelepanu saamine ja sellest ilmajäämine minu jaoks tähendavad? Mida sõna TÄHELEPANU minu poolt antud tähenduses tähendab?
Vastus oli olemas – õige tähelepanu muutis mind paremaks. Õige tähelepanu oli see, mis näitas mind paremana. Vale tähelepanu ehk õigest tähelepanust ilmajäämine oli see, mis muutis mind halvemaks. See on huvitav uskumus – saadav tähelepanu suudab MUUTA mind ära. Kas minul siis selgroogu ei olnudki ega jalgu kindlalt maas, kui uskusin, et muutun teiste pilkude all? Just sellepärast ma iseennast halvasti ja õnnetuna tundsingi, kui tähelepanu jäi saamata või see oli kesine – mina ei tahtnud halb olla. Kuid ometi ei tee saadav tähelepanu ega selle hulk mind ei paremaks ega halvemaks.
Mina ei tahtnud olla halb ja seega vajasin jätkuvat ja suurel hulgal õiget tähelepanu, et muutuda paremaks – saada enesele võimalus olla parem. Minust endast ei sõltunud justkui mitte midagi – alles teiste tähelepanu andis loa tunda ennast paremana. Mida tähendas sõna parem minu jaoks ja millest või kellest pidin saama olla parem?
Milline kunagise paha teo tagajärg jättis minu sisse nii sügava jälje, et ma uskusin, et kui mina saan õige tähelepanu, siis olen andeks saades halvast tagasi heaks muutunud. Milline oluline hetk see oli, kus ma tundsin, et saadav tähelepanu osutas minu halvana olemise suurust? See, mind mittetoetav, tähelepanu keerati tollal teisale ja mulle ei antud minule arusaadaval moel andeks. Mind ei vaadatud sellise hinnanguga, et oleksin päriselt tundnud, et vot nüüd sellest hetkest olengi uuesti parem, kui seal vahepeal olin. Mis peaks andma mulle selle mõistmise, et saadav tähelepanu pole mind paremaks ega halvemaks muutev lüliti?
Saladused – meie kõigi sees on peidus varjatud saladused – sellised Mina-d, kes on olnud oma tegude eest hukkamõistetud. Need on olnud teod, mida ei saa olematuks teha ega ümber muuta – me oleme need päriselt teinud. Ükskõik, kui kõvasti tahta või vabandada – ära kustutada neid ei saa.
Kuidas mina saaksin siis olla parem, kui mina olen olnud ja teinud? Mina ei saanudki ju, sest mina olin ju olnud halb – samastasin teo iseendaga ja polnud minu võimuses ennast äravahetada, et kindlustada muutumine. See teadmine oli minu sees sügaval alles. Tehtud tegu käis minuga ühes – kui kord olin teinud, siis võisin uuesti teha – abstraktne hirm – mina ei suuda iseennast kontrollida või mul ei ole valiku võimalust. See ei tundu reaalne, kuid see on enesemõistmine - jah, võib küll nii olla, et mina võin teha.
Tunded – nende käes vangis olles ja teadlikkuse magades, reageerin tundena. Selles kohas ei olegi teist valikut, kui olen ära valinud. Tundeenergia on see, mis on võimul ja dikteerib endast lähtuvalt. See teadmine on minu sees olemas ja sellest tulenebki hirm, et mina võin olla ja teha seda, mida enam muuta ei saa. Minu ajas on hetki, mil pimedus on valitsenud ja minu siht on olnud Maailma pärast vastu reageerida, et lahendada tundest tulenev ülesanne – eesmärk, mille nimel kasvatasin energia ja millest lasin lahti alles siis, kui olin ära teinud ja tegu oli ära olnud. Kuidas vastu võtta teadmist, et mina ei saagi ära muuta seda, mis on olnud?
Minu tegu, mille samastasin iseendaga, ei tähenda mind, vaid minu poolt tehtud sammu selles ajas, selle teadlikkusega, mis minul seal oli. OLI – see oli ära, see on möödas, sest see sai tehtud, ära. Aegade taguses hetkes oli üks pisike tüdruk, kes istus nurgas ja ootas lootuse kaotanuna aega, mil teda kinnihoidev nurk ära kaob. Kuid nurk ei kadunud ära, sest nurka kustutavat õiget tähelepanu ei tulnud ega tulnud. Tähelepanust sai lüliti, et ma mäletaksin, miks selle saamine sai mind muuta, kuid ometi ma ei mäletanud seda, mille jaoks oli õige tähelepanu oluline ja vajalik.
Tähelepanu saamine tähendas, et olen parem ja võin nurgast välja tulla. Tähelepanust ilma jäämine tähendas kunagise teo juurde tagasiminemist ja nurgas ootamist, millal antakse märku, et võin sealt ära minna. Tähelepanu vajadus oli teadmatus selle aja pikkuse üle, mil mul tuli veel halb olla seni, kuni mind paremaks muudetakse.
Mina ei tahtnud olla halb. Mina tahtsin muutuda – ootasin, et tähelepanu muudaks mind ära, lõplikult paremaks, et lõpuks saaksin uskuda, et nüüd olengi hea ja enam ei ole vaja edasi-tagasi lülitusi. See ei lugenud, et kasvasin ja muutusin, sest mitte keegi ei tulnud tagasi ega öelnud, et vot nüüd enam ei ole vaja – nüüd usutakse minu muutumist ja kõik on täpselt nii nagu enne, kui mind ära muudeti. Teiste tähelepanu oli hinnang, mis andis märgi – siis ja sel juhul olen, siis ja sel juhul ei ole. Mina ise võtsin enesele selle uskumuse, sest siis ma ei vastutanud enne, vaid sain osaks tagajärje. Tundena reageerides astusin endast sammu teisale, sest minu ja tunde vahel on vahe. Mina ei olnud tunne, kuid tundeenergias tehtud teo tagajärg oli minu teo tulemus. Kuidas võtta vastutus teo eest, mida ei tohtinud karistuse hirmus teha, kuid tundena olles pidin enese jaoks tegema?
Mina ei kõndinud teiste kingades. Minu teod, valitud käitumine on olnud minu enese valik ja teades, et mina võin teistele liiga ja haiget teha, valin teadlikkusega, mis minus sel hetkel on. Ma ei hoidu vastutamast enese tegude eest ega põgene hirmust karistuse ees. Mul ei ole vaja, enese kontrolli all hoidmiseks või sealt vabastamiseks, teiste hinnangute pitsereid. Mina tean, et minu teemad on minu enese lahendada ja ma ei otsi lahendusi teiste pihta puudutades. Mõistan iseennast ja teisi lahutavaid piire – meie ei ole Meie ehk minu väline Mina. Mina Tunnen oli see, mis juhtis minu tegu, minus olev vajadus andis ülesande ja see oli olulisem, kui miski muu sel hetkel – tunde sees olles on tundetasand teema lahenduse paik.
Mina olin seal, mina tõesti tegin, kuid minu tegu oli ära. Mina ise valin seda, millisena valin igas oma hetkes olla - kas teen seda teadlikult või tundena reageerides – ja ometi on see parim võimalik, mis ma selles hetkes oskan-suudan-saan olla – edasi kasvades õpin.
Marianne
07.10.2020.a
SEOTUD LOOD
Tähelepanuvajadus on suurim sõltuvus Inimese teel
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/12/tahelepanuvajadus-on-suurim-soltuvus.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar