reede, 9. oktoober 2020

Nimelise energiana tähelepanust sõltuvuses – Vajadus kasvatab vajadust

 


Mina ise ei tahtnud anda oma tähelepanu sinna, kust ma ei saanud tagasi seda, mida mina vajasin. Teadsin, et minu enese tähelepanu on toetav jõud ja sellest sai minu jaoks vahetuskaup. Kohas, kus mina ise andsin, kuid nähtavalt tagasi ei saanud, oli see minu jaoks ära andmine, sest ilma vajalikku vastusaamata jäi minule alles vähem ja seega polnud see õiglane vahetus. Oli uskumine, et andmisele peab järgnema nähtav tagasisaamine.

Sain aru, et olid olemas kohad, kus mind ei sidunud teistega mitte midagi peale tähelepanu jagamise – kui andsin ja sain, siis tundsin, et olin seotud, kui andsin ja ei saanud, siis ei tahtnud ühes olla. Selle tulemusena ma ei tahtnud jagada oma tähelepanu neis kohtades, kus olles olin kogenud, et võisin jääda tagasisaamisest ilma. Seal oli küll olemas tähelepanu jagamine, kuid minule seda alati ei jagunud. Ise seda tahtmata, tahtsin ise olla edasi seotud, sest ma nägin, et need on tähelepanu jagunemise-vahetamise kohad – seega oli seal minu jaoks olemas võimalus. Seega, ikkagi edasi olles ja uuesti andes, hoidsin justkui ise kinni kohast, mis minu uskumuse järgi ei hoidnud mind. 

Nendes kohtades olles kasvas minus viha, sest mina ise sundisin ennast – „Mine ja anna, sest mina pean andma!”, kuid õiglase vahetuseta tundus see enesele kuuluva lihtsalt ära andmisena ja seega tegin mina ise iseendale liiga. Olin ohver, sest minu poolt antaval oli ju väärtus, mida mina sel hetkel nähtavalt tagasi ei saanud. Mina ise vajasin iseenda jaoks õiget tähelepanu ja seega vajasin vahetust, kuid alati vahetust ei toimunud ja hoolimata oma tunnetest sundisin ma taas ennast takka – Mina pean andma!

See, mis jäi ära antavale vastu saamata, süvendas puudust, sest minus olev vajadus jäi rahuldamata. Korduv ilmajäämine ja sellest tulenev rahulolematus märkis jätkuvat puudust ja sellest tulenevalt püsis eesmärk – minul tuli kõigest hoolimata leida võimalus, kuidas ennast täita. Eneses olev vajadus oli kui laps, keda rahuldades rahustada. Eneses olevas segaduses seigeldes ma ei mõistnud, et vajadus on tegelikult tunde tähis. Vajadus võrdus januga, kuid veepuudus ei ole ju tunne, sest vesi on elamiseks vajalik allikas. Kuid ometi muutus tundest tuleneva vajaduse täitmine eluliselt tähtsaks, sest enne selle ära rahuldamist ehk oma eesmärgi täitmist, ei saanud ma vabalt edasi minna. Oli ülesanne, mis oli kõigest muust tähtsam ja seega kuulus see täitmisele.

Mina pean, minul on vaja, mina ei taha, mina tahan, mina ei tee, mina ei anna jne - see on tundetasand, milles olles reageerisin vastupuudutavale, enesekaitsmiseks, protesti või nõudmis(t)ega. Selles kohas oli kõik must ja valge – kas oli või ei olnud – kas sain või ei saanud. Kui oli vaja, siis PEAN saama, kui ei tahtnud, siis PEAN suutma eemale hoida. Kasutasin sõna PEAN, sest mõlemad on kohtustused ehk käsud iseenesele, mille täitmiseks vajasin viha jõud. Need olid enese otsusega vastuvõetud ja enesele täitmiseks seatud eesmärgid, mille täitmist mina ise kontrollisin – läksin iseenda nimel iseenda vastu. Ma ei olnud vaba voolama. Tundus, et valikut ei olnud, sest tundena olles olin valinud olla nimeline energia.

RÄNNAK

„Seisan jalad maas, käed ümber enese hoidmas. Olen ja hoian. Kasvan ja avanen. Näen iseennast puuna. Seisan Maailma sees. Oma sisemise pilguga libistan, kui skännides, enese sees alt üles ja ülevalt alla. Panen tähele värve ja takistusi. Olen Maailmaga üks – päike jagab soojust ja valgust - saades osa minust, maa jagab toetust ja toitu - saades osa minust, vesi jagab kosutust - saades osa minust, tuul jagab kergust - saades osa minust – mina olen Hing, kes seob ühte Maa ja Taeva ja Vee ja Tule – olles ja saades osa, annan mina oma osa.

Igaüks annab selle, mida saab enesele liiga tegemata anda. See, mis meie vahel liigub, ei ole alati silmaga nähtav ega kaaluga mõõdetav kaup kauba vastu vahetus, vaid seotus ja ühendus olemas oleva ja justkui olematu vahel, silmaga nähtava ja silmaga nähtamatu vahel. See ei ole ära andmine ega ära võtmine, vaid võimaluse olemas olemisel olemas oleva jagamine – see on ühine energia, mis voolab seal, kus on aegruum.

Minul ei oleks kui ei oleks olnud. Kui mina ei oleks saanud, siis mind siin ei oleks. Mina olen saanud osa, seega olen täna olemas. Kui MINA PEAN ja MINA TAHAN, siis mina ise takistan voolamist ja seega ei saa minust ära minna ega minu sisse tulla – mina ise ei loo enese sisse vaba ruumi, kui ei luba minna ja mina ise loon puudust, kui ei luba tulla. Olles osa on olemine, et minna, olles osa olen tulemine, et olla.

Minu tänases päevas on olemas kõik minule vajalik – mina olen hoitud.


Kui minus on tunnetest tulenevad eesmärgid, siis on minus vajadus konkreetse millegi järele ja seega mina ise ei anna iseendale luba vabana vastu võtta seda, mis minu jaoks, osana olles, Maailma sees olemas on. Seda teen enesekaitse sildi all, kuid tegelikult Mina Tunnen pärast ja jaoks. Mina ise annan oma vabaduse ära ja mina ise hoian iseennast vangis tunnete tasandil, kui teadlikkus magab. Usun, et Mina Pean olema ja Mina Pean tegema selleks, et kindlustada enese olemas olemine. Kui mina ei suuda oma tunnet rahuldada, siis kasvatan eneses energiat ja ma ei saa iseendaga mitte midagi peale hakata – mind ei ole enam – on TUNNE. Pean suutma täita tundest tuleneva vajaduse, et saada tagasi iseendana olemine.

Minul oli ülesanne kindlustada enese jaoks vajamine, et vajaduse korral oleks vajaminev juba olemas.Tegelikult tähendab varu kogumine mitte paremat võimalust tulevikus, vaid vajaduse loomist käesolevasse hetke – siin sünnib vajadus, sest siin ma vajan, sest siin ma otsin ja kogun üha suuremat kogust, et hoida eneses alles kõik „vajalik”. Ise tegelikult teadmata, millal, mida või kui palju ma üldse vajan. Just sellepärast kasvas, hoolimata juba olemas olevast või saadavast kogusest, minu sisse puudus, sest oli vajadus täita nähtamatu tühimik, mille suurust mina ise ei teadnud. Ma ei mõelnud, miks ega mõistnud, mille jaoks, vaid mina vajasin, sest minul oli vaja – mina olin otsustanud luua enesekaitseks Maailma, kuhu tee ei olnud veel laotunud – mina ise ei olnud piisav.

Seega ootasin ma oma vajaduste täitmist neis kohtades, kus tähelepanu jagatakse nähtavalt ja uskusin, et sealt on võimalik saada vajaminev. Seega pidin sealt saama enesele vajaliku koguse iseendas oleva mõõdupuu järgi mõõdetuna. Tegelikult lõpmatult, sest mitte ükski kogus ei oleks suutnud kustutada seda hirmu, selle üle, mida ei olnud veel olemas – oli ülesanne - kaitsta ennast homses päevas.


Marianne

09.10.2020.a

Kommentaare ei ole: