Naabrid on aia või nurga taga,
on külje peal või teisel pool teed.
Olgu linn või alev või küla
naljalt naabriteta seal ei ela.
Keegi kõnnib, kusagil räägib,
kuid seda ei tea ega näe,
kes ta on või mida ta teeb,
sest varjatult pilkude eest
elavad naabrid
oma majade-õuede sees.
Kui aiad võtta vahelt
või puud ja põõsad
langetada maha,
siis oldaks peopesal -
kõikide elu kõikide ees
ja just sellepärast
kasvavad puud ja põõsad,
kõrguvad aiad
uudishimulike silmade ees.
Ollakse küll kõrvu
käimas, elamas, olemas,
kuid ikkagi elatakse varjus,
sest seda ei teata,
miks ja mille jaoks.
Kui ka üle aia nähtaks,
või põõsa tagant kiigataks,
siis ikkagi ei teataks
mitte kui midagi
peale kõige selle,
mida lahkelt oletatakse
ja iseenda järgi arvatakse.
Kui ka ära arvataks,
siis ikkagi ei teataks,
mida mõtleb või tunneb
naaber oma elu elades.
Naabrid on kui televiisorid,
mis vahel pilti näitavad,
kuid siis hääle ära unustavad.
Teisal on mõnd kõnet kosta,
kuid pilt läks teel kaotsi,
seega tegevusest ei saa osa.
Nii, et naljaga pooleks,
televiisorit ei ole vaja koju osta,
kui omad naabreid ja
ka naabrite naabreid ...
Marianne
18.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar