Minu sees on olnud üsna algusest peale olemas üks Meie - mina ja minu Mina ehk mina ja Mina Tunnen. Selle Meie eesmärk on olnud Mina ehk tunde vajaduse täitmine. Kui olen oma elus loonud teisi Meie-sid, siis tegelikult olen võtnud nad juba olemas oleva Meie sisse ja oodanud lisandunutelt Mina ehk oma tundele vajaliku energia lisamist – enda poolt antule vajasin vastu õiget tähelepanu – just nimelt seda tähelepanu, mida vajas minus oleva Meie sees parajasti juhirollis olev tunne.
Minu sees valitsenud segadus on tulnud uskumisest, et igakord on loodud uus ja erinev Meie – see, mis sündis olevas hetkes, kuid tegelikult on tegemist olnud minus olemas olevale Meie-le lisa energia otsimisega – tulija(te) juurde liitmisega. Minu sees oli Meie, mida teised ei näinud ja seega nad ei teadnud, et kuigi nö algusest alustades oli tegelikult tegemist juba olemas oleva Meie-ga. Isegi mina ise ei teadnud seda ja just sellepärast ei tundnud mina ennast hästi, vaid olin sageli rahulolematu ja minu tunded ühinesid mänguga – mina ei saanud nähtvate Meie-de sees enesele vajaminevat - lisa energiat ning enese sees olevate tunnete kasvades olen enesekaitseks heitnud teisi „uute” Meie-de seest välja, sest nad ei hoidnud minu Mina. Kõik see, mis oli Mina Tunnen võimuvõitluses nö minule ohuks, selle pidin suutma eneses oleva Meie seest eemale hoida ja selle jaoks tegin välised Meie-d ise katki.
Kui tundsin, et olin välise Meie sisse üksinda alles jäänud, siis sosistasin iseendale kõrva – „Mina olen Sinuga, Mina ei jäta Sind üksi, Sinule ei ole kedagi teist vaja, Sinule ei ole teisi vaja!” Kuid Maailma sees üksi olles olin õnnetu, sest olin iseendale nähtavalt üksinda. Seda Meie-t, mille olin enese sisse oma tundega ühes loonud, seda ei saanud iseendale nähtavaks teha - nähtav sai see olla siis, kui keegi väljaspool nähtvalt liitus.
Aega on läinud ja igasuguseid lugusid on selle jooksul alanud ning lõppenud - mina ei ole vahel saanud-osanud-tahtnud muuta Maailma ja kui minul ei olnud nähtavat, nö "õiget" inimest, kellega luua ja olla Meie, siis mina ise andsin selle tunde enesele – tugevdasin taas enese sees olevat Meie-t. Seda mustrit olen korranud üha uuesti ja uuesti.
Oma teel on tulnud ette hetki, mil näiliselt nähtava Meie sees olles, endast olemas oleva Meie nimel tehes ja andes kogesin, et see Meie ei olnud minu jaoks. Minus olev tunne oli see, mille vajadust täitsin – andsin osa, sain osa, kuid ei saanud osa - Meie ei olnud loodud minu jaoks – see oli minu Mina jaoks. Mõistmatu ja hoomamatu, lausa skisofreeniline olukord, kui vastamisi olin mina ja minu Mina – ka mina ise olin vahel enesele ohtlik, kui ei täitnud enese Mina Tunnen vajadust. Oli aeg, mil mina ise ei teinud vahet, kus ja milline olin mina ise ning kus ja milline oli Tunne minu sees - kõik, olemata üks, oli ometi üks ...
Marianne
01.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar