esmaspäev, 12. oktoober 2020

Tunnetena reageerides muudame ennast nähtavaks

 


Tunnetena reageerides muudame ise ennast nähtavaks, sest vahetame enda värvi ja eristume. Olles vabana voolamas oleme vooluna vooluga ühes ja meid, küll olemas olles, just nagu olemas ei olekski. See, mis tuleb, see läheb. Astudes voolule ette või tõmbudes tast eemale reageerime tuntavalt ja tekitame liikumises tõrke ning meid pannakse tähele st me kogeme vastu reageerimist.

Plaaniga vältida me tõmbame enesele ligi, sest meie ise loome enese ümber tühja ruumi, mis voolu poolt täitudes puudutab meie vastu. Plaaniga enesekaitseks väline voolamine tõkestada, me astume tegelikult sõtta, sest meie ise astume vastu ja pihta ning sellega suurendame ohtu enesele. Seda, mida me ei taha, selle me saame.

Kui tahame midagi saada, kuid vanast lahti ei lase, siis ei loo me vaba ruumi, kuhu uus saaks tulla. Kui tahame midagi saada, siis tegeleme puuduse loomisega – ütleme iseendale – „Mina vajan, sest minul ei ole!” Kui tahame enesele saada seda, mida näeme enesest väljaspool, siis see seal tuletabki meelde, et meil seda ei ole. Ütleme iseendale – „Minul ei ole ja seega mina vajan!” - ja seetõttu meil ei olegi, sest meie ise kinnitame iseendale, et meil ei ole ja me jätkuvalt vajame.

Mida rohkem teeme pingutusi selle nimel, mida me tahame, seda kaugemale see meist läheb. Vajades ja tahtes tegeleme ja toimetame enese peegelpildis. Arvates, et teeme kõik endast oleneva, et saada enesele vajalik lükkame soovitu tegelikult veelgi kaugemale. Peeglisse vaadates on sealne parem meie vasak ja just sellepärast on meie tegevuse tulemus vastupidine soovitule.

Uskumine versus teadmine. Me usume, et me saame soovitu ja me usume, et me jääme sellest ilma. See on enese teadmine, et soovitu saamiseks valitud samm võib tuua küll võidu, kuid samas olla ka kaotus ja meie sees on hirm, millega valmistame iseennast juba kaotuseks ette. Me nii väga tahaksime uskuda oma võitu, aga meie ise ei luba enesel uskuda, et nüüd ja kindlasti võidamegi, sest siis tuleb iseennast saamata jäänu pärast lohutada või leida süüdlane. Me usume ja loodame, et nüüd ... ja äkki ... ning oleme valmis liblikatena lendu tõusma, kuid meie ise tunneme hirmu ja keelame enesele lendamise – me ei tea ega näe ette, mis tegelikult tuleb. Me ei näe valitud kaardi teist külge enne, kui oleme edasi kõndinud.

Tegelikult on meis kõigis olemas teadmine – meil on olemas ja saab olema kõik enesele vajalik – iseendana kasvamise teel. Kuid meie ise tahame uskuda, et ei ole nii nagu on, sest me tahame seda, mida meil ei ole sellepärast, et me ei taha seda, mis meil olemas on.


Marianne

12.10.2020.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar