Ennast kaitstes sulgeb inimene enese voolamisele ja see, mis muidu läheks ära, see jääb paigale. Reageerides eraldatakse iseennast, vahetatakse vaatenurka, et peatuda või astuda vastu – tehakse liigutus ehk võetakse enese sees vastu otsus, mis muudab voolu kulgemist – see on füüsiline ja vaimne liigutus – otsuse tegemine ja inimene asub tegevusse - täidab eesmärgist tulenevat ülesannet – tagada enesele soovitud tunne.
Inimese sees on katkise Mina mustrid, mis on lapitud enese oskuste kohaselt. Kõik kunagised olulised otsused, mida alateadlikult täidetakse, on muudetud voolu liikumise teed. Ühe suuna ja üldise liikumise sees on inimese vastandumised, pidurdused, ära peitmised. Mida pikem on aja lugu st kaugem algus, seda nähtavamad on toimunut märgistavad märgid inimese keha peal – nii nagu sees, nii ka väljas.
Inimesed reageerivad tunnetele tunnetega. Kui inimene ei koge teistega ühes olles seda tunnet, mida ta igatseb-vajab, siis tunneb ta teiste tunnete vastupuudutusi – kasvab vajadus ennast kaitsta.
Kord oli hetk, mis oleks pidanud olema suur rõõm ja pidu selle üle, mis Maailma sees oli olemas. Olin valmistunud olema õnnelik, sest pidin saama osa kõikide rõõmust – minu üle, kuid ma ei kohanud rõõmu inimeste reageeringus ja sellepärast olin kaitsetu nende tunnete ees. Nägin enese üksi olemist – otsustasin, et olengi üksi. Otsustasin ise ennast kaitsta - olla üksi. Olla iseendale oma Maailm, olla ise enda jaoks kõik, mis vaja ja võimalik.
Minul oli ja on olemas põhjus, miks mind tuleks hoida ja armastada – mitte keegi teine ei saa(nud) minu asemel teha seda, mida mina teen või tegin. Lõin enese jaoks Maailma, milles olles olen ja saan olla tähtis, oluline ja vajalik – ilma minuta seda Maailma ei oleks. Lõin Maailma iseenda jaoks. See oli minu lahendus, kuidas ise aidata ennast, et mitte tunda oma tunnet. Tunda, et suures Maailmas on kõigil olemas oma tunded, millega nad reageerivad ja minu väärtus ei seisne selles, mis mul on või anda suudan, vaid suhtumise põhjus on tagajärg sellele, milline mina ise olen valinud olla.
Armastuses peopesale võetuna, armastuse soojuse ja hellusega hoitud, väärtuslikuna hinnatud. Mina ise võtan ja hoian – võtan ise ennast vastu ja hoian – olen enese jaoks olemas. Teised nagunii ei näe ega tea, mis ja kuidas. Tõestasin iseendale, õigustasin ise endale, et hoida alles oma Maailm, mille sees saan olla väärtuslik, oluline ja tähtis. Teistele ei loe see, milline olen iseenda jaoks, neid puudutab see, milline ja kuidas olen nendele. See, et minul on olemas minu Maailm ei ole argument, sest igal inimesel on olemas, iseenda sees, enese jaoks ehitatud Maailm, mille sees anda enesele vajalik tunne.
Kuid, et asi oleks huvitavam, siis seda, mida me ise anname iseendale enese sees, seda me otsime väljaspool iseennast, et seal saanuna oleks see nähtaval ja puudutaks meid väljaspoolt sisse – avaks meid – "Vaadake minul on ... ja sel juhul näen ka mina ise, milline Mina olen!"
Võib öelda, et peab või ei pea tegema-andma-olema, kuid antakse see, mida ollakse võimelised andma ja see ongi see parim, mis ulatakse Maailma poolt. Seda ei nähta kingitusena, sest enesele saada soovitakse täpselt seda, millest enesel puudu on – see, mida vajatakse iseenda avamiseks iseenda jaoks ja pärast.
Marianne
30.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar