Teineteist üksteisega liites ja lahutades

Mina olen magnet,

kes tõmbab Sind

liites enesega kokku

ja lükkab Sind enesest lahku.

Sina oled magnet,

kes tõmbab mind

liites enesega kokku

ja tõukab mind enesest lahku.

Sina tuled minu poole

ja kätel mind kannad -

iseenda kui kingituse

üle annad -

mina ei võta Sind vastu,

sest Sina ei ole mina -

ma tõukan Su enesest ära.

Mina otsin enese puuduvat poolt,

kuid sellele otsa vaadata ei oska -

mina ei näe Sinus ennast,

enese peidus püsivat külge -

mina ei näe enese taha ja sisse.

Mina otsin laiast Maailmast

ärakadunud ise ennast -

lahket, head ja ilusat,

et võtta ta eneses vastu,

kui iseenda peegelduse sisse astun.

Mina usun,

et ma tunnen ta ära,

sest ta meeldib mulle

ja on nii omaselt oma -

kuid ma ei tunne

iseennast ära,

sest mina näen,

et Sina pole mina.

Ma olen tõrges ja kaitsev.

Ma tunnen hirmu, sest kardan -

kui liidan Sind enesega,

siis Sinuga üheks muutun.

Mina ei tereta

ega vaata Sind huviga

ja nii mina ei näe,

et Sina oma kätel

võtme ulatad minule -

võta vastu ja ennast ava -

kaks üheks liida.

Mina ei vaata Sind,

kui eraldi seisvat Sind,

kui võtan vastu iseenda -

Sina tuled ja mulle annad

selle osa minust endast,

mida mina ise

veel ära ei tunne.

Sinus kingitus on kõik see,

mis minus on puudu veel -

oh ei, see pole üldse see,

mida ise olen tahtnud

enesesse lisaks veel -

Sina tuled ja kingid kõik selle,

mida mina ise enesele

veel tunnistada ei julge

ega iseendast vastu

pole võtta veel tahtnud.

Sina oled mina

olemata tegelikult mina.

Me üksteist liidame

ja teineteist lahutame,

kui on Aeg, siis tõmbume,

kui on Aeg, siis lahku lükkame.

Marianne

02.01.2020.a