Küsimus
on selles, et kui inimene ei saa Maailma käest sellist tunnet
endasse, mida vajab, siis mida ta teeb – kuidas valib? Kas endas
teist, abistavat tunnet kasvatades solvub ja ootab tasuna, et tunne kaoks st ära võetakst, sest Maailm
tegi haiget või tunde jõudu kasutades astub otsustavalt Maailmale
vastu öeldes - „Mina Ise!” või on ta Maailm, mille ise enese jaoks loob?
Inimene
on algus ja lõpp ühes. Kui inimene ei tule ühe tunde kogemisega
toime, siis loob ta endasse teise, sest vajab vahetust. Inimene ise
annab endale tunde, mida vajab, et iseenese seest vastused ja
lahendused üles leida.
Inimene
valib oma teel edasi astudes sammu, et kogeda või vältida kogemist
– sellest otsusest lähtub vaatenurk ja tegutsemine ehk strateegia,
kas ta on avatud ja uudishimulik ja valmis kogema või valib lahingud ja võitluse, et mitte kogeda.
Inimese sees on koos lugude algused ja lõpud - ühe loo lõppu
kõndides ja teist alustades saab otsustavaks vaatenurga vahetus –
see on võti, mis avab ukse uue loo rajale.
Marianne
21.01.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar