Ajas edasi liikudes vaatan tagasi. Rahus oleku hetkel kõnnin läbi
olnut ja peatun tunnetel. Vaatan ja puudutan, meeltes liigub
meeldetuletus täitmata jäänud vajadustest – kasvatan
rahulolematust. Näpin mõistmist, et juba ära olnud hetkes oleksin
saanud endasse tunde, mida vajasin. Rahulolematuna vaatan tagasi ja
näen, kuidas keegi teine või miski muu oleks pidanud/ võinud teha
teisiti – mina oleksin saanud tunde, mida võinuksin juba kogeda.
Kasvab pahameel teise pihta, sest mina jäin ju ilma – teise pärast
ja tema süül.
Tähelepanu on sellel, kuidas teine ei andnud minule vajaminevat –
elan ja kõnnin Maailmas, kus selleks, et ise endas tunda vajan teist
inimest, kes kingiks minule hetke, milles saan iseennast kogeda.
Marianne
16.01.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar