Sina ja Mina lood XX - Vorst vorsti ehk tunne tunde vastu

Sina teadsid, et Mina vajasin, sest küsisin, kuid Sina ei andnud Minule soovitud tunnet. Nüüd hoian Mina seda meeles, et Mina ei annaks Sinule vastu tunnet, mida Sina võid Minult vajada. Mina ei taha iseendaga luua Sinu sisse head, sest Sina ei teinud sama Minu jaoks. Mina hoian ennast kinnise ja reserveerituna, sest kui vastaksin, siis avanedes libiseksin oma otsusel ja Sina saaksid oma tahtmise – liikvele minnes liiguksin kaasa ja see viiks Meid ühes edasi ning just sellepärast Mina end paigal hoiangi, sest Mina tunnen, et Sina tegid Minule liiga.

Minu jaoks on Sinu poolt tehtu kui sõlm, mis seisab Meie vahel ja mida Mina ei taha lahti siduda, sest Mina tean, et Minul on sellega seonduvat tunnet, kui teadmist vaja. See teadmine on mälestus sellest, mida Mina kogesin – Meie ei liikunud ühes - Sinult Minule ja Minult Sinule, Meie hoidmas ühist energiat ja astudes ühes tantsides ühte lugu – Meie lugu - selles hetkes seda korraga enam ei olnud. Kui Meie-st said Sina ja Mina, siis seisime eraldi, sest liikumises toimus paus, mis muutis mustrit, jättis oma jälje ja Mina jäin seisma, kui Sina sellest kohast üle hüpates edasi liikusid.

Meie sees tants on kui südamelöögid, mis joonistuvad välja. Selles kohas, kus süda jätab löögi vahele – seal pole Meie – seal Sina ja Mina ei ole ühes. Sina tahad tõugata Mind liikvele – edasi ja eemale olnust, et see, mis vahele jäi oleks möödunu sees ja juba selja taga. Mina ei taha Sinu kutset vastu võtta, sest Minu jaoks näitas hingetu paus Meie tervist. Minu sisse jäi teadmine, et tegelikult Sina ei hoolinud, kuidas Meie süda lööb siis, kui Sina ei tule iseendaga Meie sees toime. Kui seisan Mina, siis Meid ei ole selles kohas ja Mina ei taha Sinuga ühist Meid luua, sest Minu jaoks oleme Sina ja Mina – Sina panid Meie maha, kui Sina välja ja edasi astusid.

Kui Sina ei andnud Minule seda, mida küsisin, siis Mina ei taha vastuvõtta seda, mida Sina küsimata annad – sest, siis peaksin ka Mina omalt poolt andma. Mina pean arvet ja tõmban vahe, et oleksime selgelt Sina ja Mina. Mina ei avane Meile ega taha sulanduda ühte, sest Minule tundub, et Sina tahtmata Meie-t tahad Meid.

Sinu jaoks tähendas keeldumine vastuseisu Minule, sest selles kohas ei olnud Sinu jaoks Meid, kuid Minule tähendas, sest seda vajadust ei oleks tõusnud, kui meie ei oleks Meie. Sina ei näinud Meid vaid Mind, kes tahtis anda Sinule tunde, mida Sina endas kogeda ei soovinud – seega Sina ei võtnud seda Minult vastu, sest tahtsid, et Meie sees oleksid sellised tunded, mis on Sinule head, et Sina tahaksid/ saaksid olla Meie. Kui Mina annan Sinule tunde, mida Sina kogeda ei taha, siis Sina sulgud ja sulged end Meile ning hoiad eemale sellest, mis Sinu jaoks ühist Meie loomist tähendab – turvalisem on püsida Sina ja Minana.

Mina tahtsin jagada Meie sees tunnet, millega Mina ise toime ei tulnud ja soovisin Sinult vastu – mõistmise ja toetuse tajumist – Mina soovisin Meie sees teist tunnet tunda, kuid Minu tunne puudutas Sind ja Sina kaitsesid ennast Minu eest ning seega seisime mõlemad Meie seest väljas – olime Sina ja Mina.

Seni kaua, kuni tunnen, et pean seisma oma Mina eest ja Sinu vastu, seni Mina ei astu ühes ega võta osa sellest, mida tähendab Meie, kui meie Minu jaoks. Üksinda ei saa Sina ega Mina Meie olla. Sind tagasi oodates tahan Mina Meie ära parandada kohas, kus ta Minu jaoks katki läks – kui Sina tuled tagasi, siis Mina saan Sinuga ühise Meie sees ühes edasi minna.

Marianne

24.01.2020.a