Kui kõlab sõna – JÄLLE

Mina ise valin, et oleks JÄLLE – oleks uuesti see sama, mis juba oli ära. Sõna JÄLLE on silt, mis tähistab sissetallatud rada - minul on teada, millega see lugu lõppeb, sest selle sees on igal ühel oma kindel osa – repliigid, liigutused ja tunded. See on turvaline teekond, mis mängitakse läbi, et õhku puhastada – kõik valavad üleliigse harjumuspäraselt välja ja jätkavad oma argipäeva.

Kogemine – JÄLLE – lõhub mind, sest see on kui õhuta ruum, millest puudub väljapääs. Selle sees on tunne, millega mina pole toime tulnud. Selles toimuv on minu enese automaatne reaktsioon, milles ma ei mõtle, kui astun ühte ja sedasama rada pidi ning jõuan ehmatavalt taaskordunud lõppu. Ma mõistan, et korduste ringist väljaastumiseks tuleb teha midagi teisiti, kuid ma ei tea, mis see olema peab. Seega puudub mul vastus, kuidas on õige, et muuta olukorda ja anda endale võimalus hingata.

Lähen uuesti teele, kordan sõna JÄLLE ja usun, et mina olen st teen teisiti, kui otsin võimalust, kuidas minu poolt tehtu tulemusel teeks teine inimene teisiti. Kui olen olnud ja justkui teinud teisiti, siis usungi, et on teistmoodi ja nüüd pääsen kordusest välja, sest selles samas kohas peaks teine inimene nüüd teisiti oma osa mängima. Kuid, kui mina ise loon hetke ja selles kogen, et on sama vana rada ehk on kordus, siis muutust ei ole olnud, sest muutuse tõestuseks peaks teine inimene olema teistmoodi reageerinud.

Mina ise tahan, et oleks JÄLLE, et leida seisma jäänud ajale lahendus. Selles kohas kutsun teist mängima ja kui teine ei taha seda minu reeglite kohaselt teha, siis usun, et pean suutma teda muuta ehk ümber veenda, et saavutada oma eesmärk. Mina ei taha loobuda oma eesmärgist, sest tegelikult tunnen mina ise hirmu, et minul endal tuleb ümber valida – lasta oma tehtud otsusest, milline lahendus peab olema õige, lahti ja valida ise kõndida oma tee, mitte teha seda läbi teise.

Sõnas – JÄLLE - on hirm, et mida mina ise nüüd jälle teen, kui saan st pean uuesti valima, kuna mina seisan korduse sees. Mina suunan energia teise liigutamiseks uskudes, et alles siis saan vastu ja edasi astuda, selle asemel, et kuulata ise ennast ja valida lahendus enesele. Mina püüan liigutada teist, et peatada iseennast edasi astumast.

Kordus ongi kordus st teine on seal samasugune. Küsimus on selles, kuidas mina ise valin olla ja ennast tunda – miks teise inimese vastus on minu jaoks teema. Kordus on kontrollimise koht, kus suunan tähelepanu eneselt ära teisele – mida ja kuidas tema teeb, sellest tulenevalt vastan mina. Korduses kordub mõistmine, et mina ei kontrolli mängu ega suuda panna teist minule sobivalt astuma.

Kontroll tähendab, et kui mina suudan panna Maailma muutuma, siis ei pea mina iseennast muutma st minul ei tule teist teed valida, et endas rahu leida. Teise muutumine looks rahu väljas ja seega minul ei tuleks enam kontrolli hoida, vaid saaksin ennast lõdvestada. Kui mina ütlen iseendale - „Mina ei suuda olevikku muuta selliselt, et suudaksin kõike kontrollida” - siis kõlab see minu jaoks – „Minul puudub tulevik st minu poolt kontrollitav teekond.”

Mina vajan kontrolli, sest mina ise ei taha ennast juhuse hooleks anda – kuid juhuseid ei ole – kõik, mis on see on, sest on selle AEG aja sees olemas olla. Selleks, et poleks korduste kordusi saan anda enesele vabaduse valida kohas, kus on minu valiku koht.

Marianne

31.01.2020.a