Tundest läbi kõndides

Tunne tuli ja mind peatas,

seina teele ette kasvatas,

Maailm korraga muutus,

ruum jäi kitsaks

ja tee ahtaks.

Tunne mind eneses hoidis,

sest pesa minus leidis.

Nüüd olen ärganud tunne,

mis varem suikus unne.

Tunne on ergas ja elus,

mina olen tal pihus.

Seisan, olen ja kogen.

Hetk tardub peatudes,

see on koht ajas,

kus minul on valus.

Jalad edasi ei vii,

sest teed ei ole enam.

Keha ei liigu,

mõtted ei haaku.

Mis juhtus ja Milleks?

Ma tahan siit ära,

astuda tundest välja,

keerata selja

ja jätta ta maha.

Mina ei taha

enda sees tunda

ääretut segadust,

kus kõik on sassis,

kui lõng kassikangas.

Ma olen väsinud tundmast.

Ma vaatan tundesse sisse

ja näen pimeduse sügavust.

Ma vaatan tundest läbi

ja näen kumamas valgust -

sealt läheb tee edasi.

Puudutan käega seina -

see on näiv,

reaalsuses ei ole teda.

Julgen astuda,

mina saan edasi minna -

tunne lahtudes kadus -

see oli üks õppetund,

millest sai kogemus

ja minul on alles

minu vabadus.

Marianne

Soomemaal

14.11.2018.a