Elu on karneval,
värviline ja kirev ball.
On tantsijatel kostüümid
ja nägude ees maskid.
Muusika mängib
ja seltskond tantsib.
Kaikuv kellalöök
tähistab keskööd.
Maskid langevad,
inimhinged paljastuvad.
Seisavad alasti oma eheduses
halastamatute prožektorite
valguses.
Pimedus on aetud nurka,
ta peitu pugeda proovib,
kuid ta ei pääse pakku,
sest talle ei ole enam kohta.
Pimedus raevunult paisub
ja inimesest välja paiskub -
inimene oma valus
deemoniks moondus.
Valgus teeb haiget.
Üks rusika lauale lööb
ja nii enesele valu teeb.
Teine kaklema kipub
ja naabri pikali lööb.
Deemonil on jõud,
sest ta on raevus,
hinge rebestav valu
on kestev piin.
Jääb väline teele ette,
sest ennast ju katki ei tee,
et valu välja rebida.
Igas löögis on soov,
et lõppeks kord see õud,
valgus kustuks
ja pimedus taastuks,
sest inimesel on valus
iseennast vaadata.
Aeg edasi tiksub
ja taas tuleb hetk,
mil kell armutult
kahteteist tundi lööb.
Marianne
Soomemaal
18.11.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar