Tere, mina tulin täna iseendana!

Kord läks üks väikemees punaseks lakitud küünega lasteaeda. Õhtul nõudis ta laki eemaldamist, kuid mõtles natuke ja ütles, et kuna talle meeldib oma sõrm sellisena, siis järelikult peab ta senikaua, kuni lakk peal on, kodus olema. Kuid hiljem tuli otsus, et järgmisel hommikul läheb ta ikkagi lakitud küünega lasteaeda.

Kas minus on julgust

olla Maailmas iseendana,

võtta endaga kaasa

kõik see, mis minuga koos käib,

olla tervenisti mina ise,

mitte vaid väljast näiv.

Kas julgen olla see,

kes ma päriselt olen

ja astun Maailma

või iseendana koju jään?

Kas varjan end lambana,

huntide pilgu eest

peites end kodus

või hundinahas käies

teiste huntides seas.

See on minu otsustamise koht,

kuid ma ei ole see,

kes ma olla ei oska ega taha.

Nii, et täna ma ei küsi ega oota,

„Milline ma olen või

kuidas Sinule tundun?”

Olen see, kes olen,

olen see, kes olla tahan

ja minu üle naerab vaid see,

kes iseendana olla ei julge.

Kui ma astun Maailma,

varju kombel ma ringi ei hiili,

sala ja vargsi seinaääres ei käi.

Ma seisan uksel, siin ja praegu

vaatan teile otsa, silmast silma:

Tere, mina tulin täna iseendana!

Marianne

26.01.2018.a