Kas peegel lahustab peegelduja

Ühel päikesest kuldsel päeval

kõhutasin soojal paadisillal,

vaatasin üle ääre vette -

järv oli tüüne, peeglina sile.

Laisk laine tuli tasa

ja vaikselt kõigutas pinda.

Vaatasin peegelduvasse Maailma,

otse iseendale silma.

Ühes vaikelupildis olid koos,

kollane liiv ja sinine taevas,

sillerdav vesi ja päikese soojus

ja mina olin olemas,

olin ühtaegu nii väljas kui ka sees.

Panin oma sõrme vette,

lõhkudes pildi, mis peegeldus vees.

Puutest laine läks teele

ja minema voolasin temaga koos.

Tasaselt veel virvendas pind

aegamisi vaiki siis jäi.

Olin tagasi, uuesti olemas,

ühel ajal, kahes kohas,

vaadates sisse nägin ühte,

vaadates välja nägin teist.

Sillerdav järv jäi selja taha,

kuid midagi minust jäi sinna maha,

kokkupuutepunktist vallandunud laine

kandis endaga Maailma teadmise,

et mina olin olnud kohal,

mitte peegelduva pildina,

vaid iseendas iseendana,

lõhkudes endast peegelduva peegelduse,

suutsin kohapeal luua reaalsuse,

olin üks ja ainus, kordumata ja kordumatu – Mina Ise

Marianne

10.01.2018.a