neljapäev, 11. jaanuar 2018

Mõtte teadlik valimine kui iseenda ümberlülitamine




Võime mõista, et meie ise suudame oma mõtet juhtida ja saame teadlikult uue mõtte valida, kuid miks ikkagi läheb meie mõte rändama, tagasi sinna, kuhu me ei taha, et ta läheks? Miks me vihastume, kui meil soovitatakse mitte tunda: „Ära ole kurb, vihane, solvunud!” jne?

Mõtete merest haakuvad meiega need, mida on vaja mõelda, et käsilolevat tegevust sooritada. Kui me ei pea keskenduma ja oleme lihtsalt, siis tulevad mõtted, mis on seotud tasakaalust väljas oleva energiaga, need, millest tulenevad tunded mõjutavad meid hetkel kõige tugevamini.

Tundes ühte tunnet väga tugevalt, oleme me üleni tema sees, meie ise olemegi see tunne. Kui nüüd keegi ütleb: „Ära ole!”, siis sõnum, mis meieni jõuab on: „Ära ole Sina ise!” Kuidas, siis olla nüüd see, kes ma ei ole ja mitte olla see, kes ma olen? „Ma tunnen, sest ma praegu nii olen!”

Tunne, mida tunneme, sai alguse, millestki, mis meid mõjutas, kuid algne emotsionaalne laeng saab üsna ruttu otsa, kuid me jääme otsima enda seest mälestusi, millega seonduvad mõtted toidavad tunnet edasi. Samastanud ennast tundega, otsime endast lisa, et kesta edasi, sest see on meie valik, kuidas selle elu hetkega toime tulla. Olukord, mille me lahendame tundena mitte iseendana. Tundena olles väldime tõde, seda, mis meis emotsiooni käivitas, et me ise astusime selle sisse. Seni kuni oleme tunne on meil põhjus paigal seista, kuid olles meie ise on meil kohustus tegutseda, sest me vastutame iseenda ja oma tunnete eest.

Seega, me võime valida uue mõtte, mida mõelda, kuid kui me ei muuda tunnet, mida mõte toidab, siis jõuame ringi uuesti algusesse tagasi. Me peame ise tahtma oma tundega tegeleda, et teda lahustades ja temast lahti lastes, tõelise sisemise sooviga ise järgmine samm astuda.


Marianne

11.01.2018.a

Kommentaare ei ole: