Hirmule otsa vaadates - Meditatiivne rännak vol 20

Täna istud Sa paadisillal, jalad tasaselt loksuvas vees. Laine laine järel liugleb rannale ja iga mööduv lainehari silitab Sind hellalt. Sinu ümber on rammestav soojus, tüüne rahu ja iseolemise vaikus. Sa lihtsad oled selles hetkes.

Tasakesi ärkab Sinu sees nimetu rahutus, midagi justkui häirib Sind, kuid Sa ei saa aru, mis see on. Tõstad pilgu ja vaatad ringi, aga kõik on endine, kuid Sinu sees ei ole enam rahulik. Sa tunned, et midagi on vaja teha, kuid Sa ei tea, mida. Sa pead kuhugi minema, kuid Sa ei tea, kuhu.

Vaatad uuesti ringi, libistad pilgu üle vee ja näed taamal üht saart. Sa jääd seda saart silmitsema ja tunned nüüd selgelt, et Sa kuuled kutset ja saad aru, et Sind oodatakse sellel saarel. Sa valid ühe paadi ja ühendad ta lahti ning aere võttes sõuad saarele. Saarel ei ole randa, kus maabuda ja Sa jätad nõutult aerutamise pooleli. Kuid Sa tead kindlalt, et just see on see koht, kus Sind oodatakse ja Sa tead, et Sinul on vaja tegutseda. Sa näed veepiiril üht koopa suud ja Sulle tundub, et seal ongi see koht, kuhu Sa pead minema. Küsid veel endalt: „Kas ma usaldan oma sisetunnet? Kas ma julgen sinna minna?” Korraks veel kõhkled, kuid siis libistad end üle paadi ääre ja juba Sa ujudki vees. Hingad sügavalt sisse ja sukeldud, et siseneda koopasse.

Sinu jalad ulatuvad põhja ja Sa saad püsti tõusta, et edasi kõndida. Koopas on hämar, kuid Sa näed ringi vaadata . Koopa lagi tõuseb kõrgemal, ruum avardub ja Sa näed, et oled maa-aluses saalis. Laes olevatest pragudest sisenevate valguskiirte vihus näed, et see saal on tõeliselt ilus, sest loodus on siin oma meistrikätt kasutanud. Sa seisad, vaatad ja oled selle ilu sees.

Taas kuuled Sa kutset ja nüüd näed, et saali seina ääres on justkui lomp, milles on delfiin, kes ujus kord tõusulainega koopasse, kuid jäi seejärel sinna lõksu. Delfiin kutsuski Sind enda juurde, et Sa aitaksid tal merre tagasi jõuda. Sa astud delfiini juurde ja vaatad talle otsa. Sa näed, et delfiin kardab, tema sees on hirm teadmatusest - mis saab edasi.

Vaadates otse delfiinile silma, näed Sa seal peegeldumas iseenda hirmu, sest ka Sinu sees on hirm teadmatuse ees: Mis saab edasi?” Sinu keha tardub, süda justkui hüppab sees, ärevus kasvab, hirm libiseb Sinu sisse ja veel enne kui Sa arugi saad, oled Sa hirmutundes. Hirm halvab ja Sul kaob enese üle kontroll. Sinus kasvab paanika, sest tead, et midagi peab tegema, et olukorda lahendada, kuid kedagi ei ole, kes ette ütleks. Sa kardad, et midagi tehes või mitte tehes juhtub midagi nimetut, millega Sa toime ei tule, millele Sa ei julge otsa vaadata. See on Sinu enda vana hirm, mis ühest ammusest hetkest Sinu sisse kinni on jäänud.

Siiski leiad Sa endas jõudu, et astuda delfiini juurde. Sa paned käe õrnalt tema vastu ja tunned tema hingamist. Delfiin on reaalne, ta on Sinuga koos, siin samas paigas. Delfiini hingamise kahin viib Su mõtte iseenda hingamise juurde. Sa jääd jälgima oma sisse- ja väljahingamisi. See tegevus toob Sind enda sisse tagasi ja Sa rahuned. Nüüd suudad Sa mõelda ja olevikus püsida. Sa näed lahendust, kuidas delfiin vabadusse aidata ja Sa asud tegutsema.

Leebelt rääkides rahustad Sa delfiini ja asud kõrvale lükkama kive ning eemale loopima liiva, mis on moodustanud tema teele valli. Vesi pääseb liikuma ja Sa näed, et koht, kus delfiin kinni oli, on tegelikult allikas, mis puhastub kui delfiin seal enam ringi ei rapsi. Delfiin on vaba, kuid ta ei julge välja päikesevalgusesse ujuda, sest tema sees on hirm, mälestusest, kuidas laine teda üle kivide ja liiva lükkas. Delfiin ei julge välja Maailma minna ega vaadata, Sina ei julgenud enda sisse minna ega vaadata, kuid Sina astusid selle sammu ja saad nüüd delfiini aidata. Võta tal õrnalt ümbert kinni, silita teda ja räägi talle, et lähed ja ujud koos temaga, ta ei pea üksi seda sammu astuma. Koos ujute te välja. Koopa seinad on teie ümbert kadunud ja Maailm tervitab teid valguse ja avarusega.

Sa ujud koos delfiiniga ja tunned, et Sina vabanesid täna ühest võrust enda sees. Võrust, mis hoidis Sind vahel tagasi, kui tundsid nimetut rahutust endas ja hirmu, ega julgenud vaadata silma sellele, mis Sind ees ootas. Kuid nüüd Sa tead, et usaldad iseennast, sest Sa tuled toime. Sa tead, et hirmu tundes, enne endast välja tormamist, ütled Sa STOPP, hingad sisse, et tunda enda olemasolu ja alles endas kohal olles, vaatad olukorrale otsa. Mitte sellele, mis oli või mis veel võib juhtuda vaid sellele, mis siin ja praegu on ning seda tehes saad Sa lahendust otsida, sest Sa oled piiritletud hetkes, mitte teadmatuses.

Marianne

12.01.2018.a