laupäev, 27. jaanuar 2018

Õhtul suure linna pargis




Seal, pealpool pilvi
on tähelaste kodu.
On vaikus ja on rahu,
et uneks sulgeda silmi
on tõmmanud kuu
maa peale pilvevatist teki.

Siin, allpool pilvi
on inimlaste kodu.
Ei ole vaikust ega rahu
on raudsete ruunade
teedel mühav rivi.
Pilvevatt ei lase
müral hajuda
ega tähelaste
und segada.

Minu kõrvadel on valus,
on väga väga valus.
Pargis ei kuule loodust,
iseenda olemise vaikust.
Kõneldes ei kuule
enese hääle kõla,
pudeneb huulilt sõnu,
mis kohale ei jõua.

Unustasin kaasa võtta
ja linnapiiril keegi ei andnud,
müra eest kaitsvaid klappe,
kust pargis jalutades
kuulata võiksin
puude kohinat ja linnulaulu.

Et lõpuks müha katkeks
ja vaikuses olla saaks,
kätega kõrvad sulgen,
pilveteki peale tõmban.
Siin, iseenda sees
on rahu ja on vaikus,
jalutuskäigu saateks
mu enese südametuksed
ja omal viisil ümisev hääl.


Marianne

27.01.2018.a

Kommentaare ei ole: