Täna kohtudes tutvustan
ma ennast teile: Tere, mina olen Marianne! Veel pool aastat tagasi, aga võisin
öelda: Tere, mina olen Mari! Mari ja Anne on kaks erinevat täisnime ja poolt
ühes tervikus - Marianne.
Sündides sain ma nimeks
Marianne. 44 aastat tunnetasin ma ennast Marina. Marianne olin vaid ametlikus
suhtluses ametiasutustes, ülikoolis ja tööl. Kodus, puhkehetkel ja iseendaga
olles olin Mari. Marianne oli, kui keegi kauge võõras, keda ma ei tunne ega tea.
Vahepeal kaalusin nimevahetust, sest olla Mari oli lihtne ja loomulik – see
olingi mina. Inimene, keda ma arvasin end teadvat ja tundvat.
Mediteerima hakates
leidsin end ikka ja jälle olukorrast, kus ma nägin endas kahte poolt. Üks, kus
toimus suhtlus, oli elu ja tegevus. Teine, mis peitus varjudes, vaikuses ja
üksinduses. Ma ei mõistnud, mida nad esindavad ja seega ei osanud neid ka ühendada.
Mina pooleks jagatuna, valguses ja varjus, elava ja vaikivana. Hakkasin
küsimusi küsima ja neile vastuseid otsima.
Esimesena jõudis minuni
selgus, et kuigi ma kannan juba kolmandat perekonnanime ei ole ma end
täielikult omaks võtnud. Ma jagasin ennast osadeks – erinevateks Marideks:
sünnist esimese abieluni üks, esimeses abielus olles teine ja nüüdses abielus
kolmas. Ma ei moodustanud tervikut. Seega ma pidin tunnistama, et ma olen olnud
ja olen ikka üks ja seesama Mari. Ma pidin võtma omaks ja enda osaks kõik
eluetapid. Visuaalses pildis nägi see välja nii, et kohtusid kolm erinevas
vanuses Naist. Üks noor mina, teine esimese abielus olev mina ja nüüdne mina.
Ma kohtusin esimesega, aktiveerus side, vabandamine, tunnustamine ja
sulandumine. Sama kordus teisega. Moodustus tervik, kus kõik on sulandunud
üheks ja mina olengi kõik – sünnist käesoleva hetkeni.
Teisena jõudis minuni
selgus, et need kaks poolt on minu nime kaks poolt. Mina ise ei olnud ennast
tervikuna tunnustanud. Mari toitis ego ja tähtsust, sest see oli tema, kes
esikohal asus. Anne lisasin ainult vajadusel. Mõistsin miks polnud ma ennast
leidnud ega teadnud veel 44 aastasena, mida mina ise teha soovin ja kuhu minna
tahan.
Ma sain aru, et võtmeks
on iseenast sisemuses Marianneks kutsuda. Võib tunduda, et raske ja harjumatu,
kuid tegelikkus oli lihtne ja muutust loov. Saades aru, mis on mulle oluline ja
vajalik läks päev või paar kui klõps oli käinud ja ma olingi/olengi Marianne –
üks tervik. Vahel tuleb ette hetki, kus ma iseendas ennast Mariks kutsun, kuid
seda juhtub harva.
Ma olen oma nime
vastuvõtnud, ma olen see, kuidas ma ennast kutsun ja nimetan.
Marianne
23.02.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar