Inimese elus on hetki, mil ta ei saa rahu – miski häirib, miski segab. Inimene tahaks liikuda ja liigutada, midagi teha ja kuidagi olla, et ise ennast rahustada – maha rahustada. Inimene tahaks ennast häiriva, enese seest, välja võtta, selle teiseks teha või ära kustutada. Inimene tahaks füüsiliselt kogetava füüsiliselt korda teha.
Vaimselt täis kasvamata inimesel ei ole oskust ega tööriistu, et ise ennast aidata ja korda teha, sest tegemist on vaimse taseme häiritusega – tasakaalust väljas olemisega. Häiritud seisund tähendab, et inimese sees on erinevat infot sisaldavad failid segamini – olulisi ja mitte olulisi ei ole üksteisest eraldatud – midagi olulist on seljataha jäänud, ilma, et inimene oleks seda teadlikult kohanud. Segaduse sees on midagi sellist, mis ootab vastu võtmist ja mõtestamist.
Vaimne häiritus, millele inimene otsib abi füüsiliselt tasandilt, suunab teda otsima enesele väljundit ja sihtmärki, mis annaks talle reaalse võimaluse, suuna ja PÕHJUSE. Füüsilise tasandi kasutamine, lahenduseks, annab märku vajadusega – inimene otsib endale sihti ja põhjust, mis annaks võimaluse oma pahast enesetundest vabaneda – inimene otsib kanali, kuhu ise ennast suunata ja põhjuse, mille alusel ise ennast välja elada.
Füüsilise tasandi kasutamine tähendab oma tähelepanu suunamist füüsilistele teemadele ja võimalustele. Häire – vahetu/ harjunud reaktsioon – ära jääb peatus ja järele mõtlemine – ära jääb vaimse tasandi kasutusele võtmine. Füüsilisel tasandil toimetav inimene ei saa aru, et ette tuleb võtta teda häiriva detaili üles leidmine, sest senikaua, kuni tema seda teadlikult teinud ei ole, puudub häiritusel põhjus – inimene ei tea, miks ta ei ole ega saa olla rahus. Tema ise on endale info andnud, kuid tema ise ei tea, et see olemas on/ kust seda leida/ kuidas seda lugeda.
On hetki, mil inimene on aktiivse, füüsilise tasandiga seotud oleva tegevuse keerises – ootamatu ülesanne, ootamatu informatsioon, ootamatu kogemus ja sellega seonduvad tegevused. Vahetu osa võtmine ja otsuseid nõudvad asjaolud – inimesel ei ole aega peatuda ega ise ennast tasakaalustada – ta liigub ja toimetab veel enne, kui kõik olulised detailid on temani jõudnud.
Aktiivne tegutsemine koondab informatsiooni ja selekteerib sellest välja selle, mis on toimunud, mis leiab aset ja mis tuleb sellest tulenevalt teha, et jõuda mingi kindla tulemuseni. Kõik muu jääb, kui kõrvaline, sellel hetkel kasutusele võetavast välja, sest selleks ei ole aega ega ressursse - aktiivset tähelepanu ei ole võimalik killustada.
Inimene on info välja sees – ta kohtub kõige sellega, mis selles on olemas – inimene võtab selle vastu ja salvestab selle, kuid ta ei tegele sellega aktiivselt ega teadlikult. Kohtudes erineva informatsiooniga, mis käesolevas avaldub, inimene võib ja saab endale tundesõnumeid saata, kuid ta ei seosta neid konkreetsete detailidega – need liituvad kogu kompotiga.
Hiljem, siis, kui inimesel on aega peatuda ja tasanduda, siis selgub, et kõik ei ole tema sees paigas - midagi häirib ja segab teda – kõik ei ole nii nagu näib, et peaks olema, sest ta ei saa samal moel edasi minna. Inimene on nõutu ja pahane, sest aktiivne tegutsemine sai ju läbi – see lugu sai lõpu – inimene kõndis selle teekonna ära. Inimene ei saa aru, miks ta siis enese sees rahus ei ole – aktiivsete sammude tulemus, kui mingi kindel ja nähtav suurus, on ju teada.
Inimest ärevuses hoidev häiritus lähtub sellest, et informatsioon, millega tema kokku puutus, oli kihiline ja mitmetähenduslik. Isiklikud puudutused olid selle sees – oluline info sai teatavaks, mingi vajadus ilmnes, mingi otsus tuli vastu võtta – uus info ootas kasutusele võtmist ja selle alusel sammude tegemist.
Oluliseks liigitatud info ootas kasutusele võtmist, reageerimist, kompenseerimist vahetus hetkes – kuid inimene läks edasi, ilma, et ta oleks enesega ja enesele teatavaks saanuga arvestanud – tema ise ütles endale ära, tema ise vedas ennast alt, tema ise jättis ennast tähelepanuta.
Kuulub inimesena elamise juurde, et siis, kui füüsiliselt aktiivne hetk/ periood saab läbi – siis tuleb inimesel sama teekond kõndida vaimsel tasandil läbi. Ka sealses tuleb astuda oma sammud teadlikult – vaadata otsa enda poolt kogetule ja kokku kogutule. Aktiivse tegevuse käigus ilmnenule tuleb anda koht enese sees – Mina, Minuga, Minule.
Vaimse tasandi häirituse taga on põhjus, et inimese kasutuses oli informatsioon, mis oleks teda aidanud jõuda parema tulemuseni, kuid ta ei kasutanud seda. Inimese kasutuses oli info, mis andis teada, et inimene on üksinda jäetud, midagi olulist kaotanud – inimene vajas hoidmist, lohtutust ja aega kasvamiseks – kuid seda aega ei olnud. Inimene sai teada, midagi sellist, mis tegi sellele hetkele järgneva mõttetuks – Maailm ei olnud enam endine.
Inimene, olles suunatud kindlale füüsilisele tegevusele, reageerib erinevatel tasanditel, erinevale informatsioonile, erineval moel. See tähendab, et ta reageerib nii, et tema ise seda ei hooma või ta reageerib nii, et tema ise ennast ei mõista – füüsilises Maailmas aset leidnu ei pidanuks sellise enesetunde andma. Muutunud enesetunde taga on tunne, mis tõi kohale sõnumi – inimene kogeb tunnet, sest tema loob ise ennast tundena, kuid ta ei ole lugenud enesele edastatud sõnumit, oleva aja ja avatud teadlikkusega.
On tavaline, et ennast häiriva seisundi taga on fakt, et aktiivse tegevuse hetkel jõudis inimeseni, suletud või vahetut reageerimist nõudev, sõnum. Sõnum oli oluline ja eluline. Sõnum sai olla erineva sisuga ja erinevale Minale suunatud – isiklik või vähem isiklik.
Võimalik sõnumi sisu - hoolimata sellest, et inimene teeb oma parima, lahendamaks seda, mis on käes - siis see ei ole tema parim – parima saavutamiseks temast endast ei piisa – temal tuleb leppida kehvema tulemusega. Kehvem tulemus tähendab, et inimene tegeles, millegi tagajärjega – tegelik eesmärk jäi temal saavutamata – eesmärgile suunduvad sammud olid tehtud, kuid need ei viinud oodatud sihile – need tõid kaasa, millegi muu, millest sai inimese selle hetke peamine ülesanne.
Aktiivset ülesannet lahendades jäi alguse eesmärk vähesemale tähelepanule ja inimene võis jätta enese huvid tagaplaanile – tema ise otsustas, valis, tegutses, kuid ka nõustus nii, et temale jäi vähem või pidi tema panustama samas/ teisal/ tulevas rohkem.
Inimene ise viis enese loo tasakaalust välja ja tema ise pidi andma endast rohkem, kui vaja – olemas oli olnud teistsugune lahendus, kuid inimene ei näinud seda, ei julgenud seda valida või ei pidanud seda õigeks/ endale võimalikuks – ta lähtus endast, kui rollist, kuid mitte endast, kui inimesest.
On tavaline, et avatud situatsioonis, mis on aktiivset tegevust täis, väljendab/ teostab/ vastab inimene mingist rollist tulenevalt või mingisugusele rollile tuginedes – kuid on sage, et rolli valmine tähendab enesele vähema jätmist ja rohkemale panustamise kohustamist, sest võimalused on piiratud ning rollis olijale on ootused ja rollis olija peab arvestama oma partneriga – sellel tasandil, millel too teine ja/ või ise ollakse valinud kontaktis olla.
Isiklik puudutus tähendab, et aktiivse tegevuse käigus ilmnes inimese jaoks oluline informatsioon, millele ei olnud, siis ja seal, aega ega kohta – Minu kaotus, Minu kogemus, Minu informatsioon, Minu positsioon, Minuga arvestamine, Minu tunded – aset leidnuga seoses ja ka mujal ja muus. Inimese killustumine – inimene teeb ja toimetab välises ja sisemuses samal ajal, kuid konkreetselt reageerida saab ainult välises.
Sellel hetkel, kui aktiivne ja vahetut osalemist nõudev aeg saab läbi, siis inimene alguses rahuneb, kuid seejärel pingestub – kõrvale jäetud info laks tuleb tagantjärgi – inimene reageerib sellele tagantjärgi – ta teeb seda nii nagu oleks pidanud/ tahtnud teha ära olnud hetkel – see on tulemuse ära muutmise soov, see on info ära muutmise vajadus, see on enesele osaks saanu kogemise protsess – kahetsus, valu, kaotus – Mina ise.
Aktiivsel hetkel toimunu lahti harutamine nõuab head vaimset tervist – avarust, avatust, ausust ja paigal püsivust, kuid ka julgust ja tugevust – see vajab erineva informatsiooniga täidetud kihtide eraldamist ja ennast häiriva üles leidmist. Kõik on olemas ühes ja samas, ühel ja samal hetkel – vaatlemine ja mõtestamine. Erinevate osadega tegelemine, eraldi ja üheaegselt. Kõik on kokku Minu lugu, kuid selle sees on erinevate Minade kogemused, hetke seisud ja võimalused kasvada.
Inimeseni jõudnud info, miks tema ei saanud olla parem – see tähendab jõuda selle hetke parema tulemuseni, mingist eesmärgist lähtuvalt. Mina ei saanud – Mina jäin ilma – see on isikliku kaotuse nägemine ja sellega enese harjutamine – Mina pilt, informatsioon enese Mina kohta.
Sama informatsioon, kuid teise nurga alt - inimene võttis lugu isiklikult, kuid tegelikult oli tegemist inimesest sõltumatu Mina pildiga – tulemuse suund, algset eesmärki kõrvale jättes, oli kellesti teisest, keskkonnast ja süsteemist tulenev – Mina rollina ei saa, Mina rollina ei ole piisav - inimene ei saa, inimene jääb ilma, inimene ei mõjuta – see on enese väiksuse nägemine ja abituse kogemine.
Vaimselt piiratud inimene toimib ja toimetab aktiivses perioodis edukalt, kuid mingis hetkes võib ta jääda tõkkama – mingi informatsioon tekitab temas vastasseisu ja tema ei saa sellest üle. Tema vajab sellesse kompensatsiooni ja lahendust, kohe. Tema mingi Mina on võtnud juhtpositsiooni ja nõuab enese kinnitust, vajab enese vajadusele täidetust, ootab enesega arvestamist.
Tegemist on erinevas vanuses inimesega, kes on väikese lapse tasandil, kes on informatsiooni poolt mõjutatud ega tule selle töötlemisega toime, ta ei saa seda teadmist ka kõrvale jätta. Laps vajab enesele kinnitust – Kes tema on, millised on tema õigused. Laps nõuab enese õigustega arvestamist – nende õigustega, mida tema teab endal olevat. Ka temale esitatu või temalt oodatu võib käia kokku tema õiguste, kuid ka kohustustega, kuid laps ei ole nõus nendega arvestama ega neid õigeks tunnistama. Protsessimine – Mind tuleb kohelda õigesti – Minana.
Peale aktiivset perioodi võib inimene jääda mingisse tundesse kinni – see on mingi Mina kohta käiv info, mille sisse ta upub. Viha, raev, üksindus, kurbus, kadedus, abitus. Tunded on erinevad teed, kuhu ennast suunata – aktiivse vallandamise vajadus või enesesse ära sumbumise lahendus. Inimene võitleb, millegi vastu/ inimene varjub, millegi eest.
Enese sees olevast häiritusest vabanemiseks valib vaimselt piiratud inimene endale füüsilise kanali – ta näeb ja teab, et on olemas keegi, kes põhjustas – ta näeb ja teab, et on olemas keegi, kes ei hoidnud ära – ta näeb ja teab, et on olemas keegi, kes lõikas tulemusest kasu – ta näeb ja teab, et on olemas keegi, kes tunneb kahjurõõmu ja parastab. See keegi annab inimesele võimaluse, kuidas ennast vabastada – selles suunas, selle pihta – see on energeetiline maandamine – tunnete energia koondamine ja välja elamine.
Tunnete energia koondamine ja enese välja elamine on tagajärg sellele, mida inimene tegelikkuses ei tee ega läbi. Ennast maha laadiva inimesega kaasneb teistele see, mis ei kuulu neile – inimene teeb teisest enese loo osa – see on see, miks lapsed saavad täiskasvanute käest sugeda, koer jalaga, müüja vihakõne, ette jääja füüsilise tõuke, jne, osaliseks.
On tavaline, et peale aktiivset purset saabub olevas ajas rahu, kuid tegelikkuses mitte – inimese tunded on peenmehaanika, neid ei saa lahendada kirvega. Lugu, mis jääb lahti harutamata, jääb alles – see avaldub järgmises korduses. Kordused on info avanemise kohad – maha salatud, ära peidetud, teiseks muudetud, mõistetamatu informatsioon on aktiivne ja tõuseb pinnale – see on inimese teadlikkuse kasvu näitaja, kas ta saab iseendast aru või ta otsib enesele lahendust, enesest väljas pool.
Vaimselt piiratud inimene lämmatab iseenda teadlikkuse, kui ta suunab ennast füüsilisse vormi – oksendab ja vägivallatseb. Ta ei kasva inimesena – ta jätab kõrvale vaimse tasapinna, sest on leidnud endale mehhaanilise lahenduse ja kordab seda. Keegi teine vastutab temale osaks saanu eest – keegi teine on tema loos Oluline ja segab teda. Tegemist on lapsega, kes oli üksinda, jäi üksinda, kes ei ole enesele kuuluvat vastutust vastu võtnud.
Aktiivne periood, mis tähendab kiiresti kulgevat, tavalisest kordades enamat, kihilist informatsiooni, vajab aega, rahu, mõtestamist ja tasakaalustamist – info vastu võtmist, töötlemist, sellele koha andmist, otsustamist ja enese otsusega elama harjumist/ õppimist. See on kasvamine, sest Maailm ei ole enam endine – selle sees on uus info, mis on koha leidnud ja kasutusele võetud.
Pole ime, et lapsed jäävad iseenda aja lõksu – neil puuduvad ressursid, oskused ja toetus, et enese elus aset leidvat ja enesega toimuvat ära tõlgendada. Meeletu kogus informatsioon, mille sees on olulised mõistmised ja kogemised – ümbritseva ja iseenda kohta käiv info – Mina, Minu, Minuga seonduv, Minule kaasneb.
Laps vajab enese kõrvale stabiilsust ja samaks jäävat keskkonda – kindlat teadmist, milline Mina laps on. Laps vajab, et teda ümbritsevas on olemas põhi, mida ei muudeta – sellele toetutakse, edasi kasvades. Kasvu keskkond saab olla suunatud inimese kasvamise toetuseks või inimese vähendamise teostamiseks. Vägivaldses keskkonnas on põhjaks, millele toetutakse, roll – roll ei tähenda inimest, kuid selles keskkonnas käitutakse ja jagatakse informatsiooni, mis tõestab, et roll on inimene.
Mina olen Mina – mis tähendab rollis olijat, kellegi teise poolt kokku pandud infobaasina – see tähendab inimest, kes ei ole enesest teadlik. Sel moel Maailma vaatav inimene kaotab tasakaalu siis, kui teda ei kinnitata või teda suunatakse teise rolli. Sel moel Maailmas elav inimene vajab välist tähelepanu ja kinnitust, et tema on olemas – teda nähakse ja koheldakse õigesti – temale osaks saanu oli eksitus ja see viga parandatakse ära.
Mina kaotus ja Mina otsimine ja Mina kinnituse vajamine on inimese kasvamise loomulik teekond, enese poole – ise endale selle põhja loomine, mida teiste inimeste tegevused ja informatsioon ära ei kaota. Ka siis, kui käsil on aktiivne ja rohke informatsiooniga hetk, ei kao inimene ära ega muutu teiseks ega tunne soovi/ vajadust ennast muuta/ enesele kinnitust saada.
Laps, kes on kogenud lähisuhtevägivalda ja kelle jaoks ei ole olnud kindlust ega püsivust, inimeseks olemise suunal – jääb tavaliselt kinni hetkedesse, mil ta ei saanud enesele kinnitust ja seda viga ära ei parandatud. Laps oli juba või ta tehti teise inimese loos osaliseks ja sellega kaasnes, kuid vägivalda teostanu ei võtnud enese väljenduse eest vastutust – too andis teada, et laps on selline, kellega võib, saab ja peab.
See tähendab, et lähedane suhe oli, senisest, teiseks muutunud – laps ja teine ei olnud samal tasandil ega samas läheduses. Lapsel oleks tulnud enese informatsiooniga arvestada ja selle järgi ise oma sammud seada, kuid siis ja seal tal ei olnud sellist teadlikkust ega võimalust – ta jäi paigale ja vägivald kestis edasi.
Lähisuhtevägivalla kestmise taga on rollitruudus ja rolliteadlikkus – Mina olen, teine on. Manipuleeriv käsitlemine tagas, ja tagab ka aegu hiljem, enesele antud Mina kasutusele võtmise – Mina olen selline – Mina põhjustan, Minuga võib, Mina ei saa, Mina ei tohi, jne.
Vale Mina tähendab, et vägivaldset kohtlemist ja vähendavat käsitlemist kogenud inimese elu sai rajatud valele alusele ja kulges valedel andmetel – enese elu sai elatud vales. Edasi kasvava inimese enese kogemuse vastu võtmine - Mina ise, Minu mõistmine, Minu teadlikkus – Mina võimaldasin, sest Mina ise jäin ja nõustusin.
See on koht, kus inimene saab murduda ja ennast vihata või häbeneda – Mina olen selline. Tegelikkuses on mõistmine võti vabadusse – Mina mõistan, miks sai osaks – Mina ise saan valida, et enam kaasa ei mängi – Mina ise ei kaota ennast ära ega muuda teiseks – Mina töötlen teise inimese informatsiooni enne, kui Mina sellega nõustun – Mina vaatlen teise inimese käitumist enne, kui Mina ennast paika sean – valin ühendava tasandi selle järgi, milleni teine küündib, kuid ei kunagi allapoole sellest Kes Mina olen ega oma põhimõtete ja väärtushinnangute vastaselt.
Lapsepõlv, vägivaldses keskkonnas. Vägivald kestab senikaua, kuni seda ei ole, kõikide osalejate poolt, teadlikult lõpetatud. Senikaua, kuni kestab aktiivne periood - on vaja ellu jääda, on vaja ennast kaitsta, on vaja järgmiseks korraks valmis olla. See, et see tuleb, on teada.
On tavaline, et vägivaldne lapsepõlv ei lõppe ära, sest inimene ei ole selle seest välja astunud - inimene kasvab suureks samas keskkonnas - vägivalda normaalseks pidavad ja kasutavad inimesed ümbritsevad teda endiselt. See tähendab, et kogu selle aktiivse protsessi ajal jääb inimese seljataha kuhjas seda informatsiooni, mida tema ei ole vastu võtnud, avanud, läbi vaadanud ja kasutusse võtnud.
Seega on enamus lugudes juba nii pikad juhtmed, et inimene on lootusetult sassis ja endast maha jäänud. On mõistetav, et maha istumine ja loo harutamine nõuab aega ja ressursse ning teadmisi. See on enesele põhja loomine - enese algusest alates - ka siis ja seal, kus kehtis vale ja kasutusel oli vägivald. See on enese Mina kasvamine läbi erinevate aegade - ise enda mõistmine ja enesele osaks saanu mõtestamine.
On normaalne, et see teekond on hirmutav ja ebamugav - vägivaldses keskkonnas nähtavaks tehtud Mina kohta kehtiva infobaasi avamine ja selle sees oleva avalikuks tegemine on häbi ja hirmuga seotud tegevus - Mina, selline/ Mina, sellisena.
Vägivaldsest keskkonnast välja kasvavat inimest aitab edasi vastutuse jagunemine - Minu enda sammud/ Minu sammud, mis kaasnesid, kellegi teise tegude/ valikute/ otsustega/ Minu sammud, mida Mina ei teinud - Minu kohta valetati ja seda valet kasutati nii nagu see olnuks tõsi.
Tõde, mis raputab läbi - Jah, seda tegid inimesed, kes ütlesid, et on Omad ja kes seisid sellises läheduses, et nende poolne vägivald ja vähendamine puudutasid ja olid nähtaval. See oligi see informatsioon, mis jäi vastu võtmata ja kasutusele võtmata - see oligi see, mis häiris ega lasknud rahus olla - mis tõi kaasa tunded, tagantjärgi - mis tõi kaasa vajaduse vanad lood lahti võtta ja ühes üle vaadata - Mina, Sina, Meie, Teie.
Sellel teekonnal tuleb täis kasvaval inimesel lahti lasta oma peamisest ankrust - sellest rollinimest, kes oli Lapsele osaks saanu põhjustaja ja valu eest vastutaja - Ema/ Isa/ X inimene möödunus. Lapsele osaks saanu oli kihiline ja mitmekülgne - selle sees olid erinevad inimesed ja lood - see ei olnud ainult ühe inimese tegu ja vastutus.
Vägivaldse keskkonna normaalsus - leia endale suund ja anna endale põhjus - siis oled leidnud lahenduse, kuidas enese sees oleva häiritusega toime tulla. On loomulik, et vägivaldses keskkonnas kasvanu kasutas samasugust lahendust ja sellest sai tema normaalsus, mis andis teada vaimse tasandi kasvu pidurdumisest.
Täis kasvanud inimene, kes on võtnud vastutuse enesega seonduva eest - näeb ja mõistab inimeste teekondi - seega ta mõtestab möödunu ringi - ta näeb inimesi ja ümbritsevat keskkonda - ta on suuteline avarduma ja kogu informatsiooni haldama - ta näeb seda, mis kaasnes, miks valiti, miks teostati - inimeste vaimne tasand.
Täis kasvav inimene võtab ühises loos kanda enese vastutuse - see tähendab, et ta ei käi enam ringi ega otsi, kellele seda omistada ega püüa ulatuda selleni, kellele ta selle juba omistanud on. See tähendab, et ta ei kanna enam ka, kellegi teise vastutust - ta teab, et see ei ole tema oma ja ta teab, et vastutuse omanik ei murdu selle all.
Igal ühel on ainult enese tee jalge all - sealses õppimist ootavad teemad ei kao ära ega muutu teiseks - kõik tuleb omal ajal ja ilmutab ennast täpselt senikaua, kuni inimene on valmis kõrvale jäetud informatsiooni vastu võtma.
Mina tunnen - Mina otsin ja tahan, et Sina oleksid teinud seda ja sel moel, et Minul on õigus ja põhjus tunda. Mina vaatan ühise loo sisse ja otsin sealt seda, mis Minu tunnet õigustab. Kõik see, selle asemel, et mõista - tegemist on Minu enda poolt kogetud informatsiooni enesele edastamisega ja sellele vastava reaktsiooniga - Mina ise, enese sees.
On tõsi, et Sina oled osaline Minu loos, kuid Mina ise vastutan selle eest, kuidas Mina Sinu poolt edastatusse/ tehtusse suhtun/ suhtusin - kui isiklikult Mina seda võtan/ võtsin. Kas Mina jäin iseendaks või kaotas Sinu info Mind ära või sundis teiseks muutuma.
Täis kasvamine tähendab, et inimene tuleb toime temale teatavaks saanud informatsiooniga - ta ei osuta enese reaktsiooni, kellelegi teisele - ta teab, et see on tema sõnum iseendale - Minule kaasneb, Mind puudutab - ta istub ja elab oma tunde läbi - inimene tasakaalustub - informatsioon on osa tema Maailmast, kuid see ei lõhu teda ennast ära - tema jääb iseendana alles ja astub enese teel edasi.
Marianne
16.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar