Inimene võtab vastu selle, mis on tema jaoks võimalik. Inimene otsib lohutust ja vajab mõistmist – sest ja ikka jälle - Minu elu, Mina sellisena. Inimene kahestub, enese teel - Mina, sellisena, võib ja saab tähendada valgust, kuid ka pimedust - soojust, kuid ka külmust - head, kuid ka halba.
Mina olen selline - on inimese põhjendus, miks tema elu on selline nagu see on. Siis, kui veab viltu ja on halb kogemus, siis on inimesel olemas seletus – Mina olen selline. Justnagu ei saaks tema teisiti. Põhjendus sellele on ju olemas – Mina ei olnud teisiti ega saanud teisiti. Siis, kui selliseid kogemusi on korduvalt, siis enese Mina kohta saab kokku pandud infobaas – inimene teab, milline tema on ja millisena tema olla ei saa. Inimene ei tule selle peale, et enesele antud hinnang on selline - kindla vaatenurgaga.
Hoolimata enese sügavustest ja kogemustest tahab inimene kogeda paremat tulemust, paremat olema saamist, paremat ennast. Selle taga on inimlik soov, õnnestuda ja muutuda, et muuta enese elu. Seda justnimelt siis, kui raskus on õlgadel ja komistamisest põlved katki – seda siis, et peale seda leida jõud, et astuda edasi ja leida julgus, et elada edasi.
Mina – millisena inimene ise ennast teab ja näeb. Pendlisse asetatud Mina tähendab, et inimene igatseb ja vajab sellisena olemist, mis tähendab õigena ja õigustatud olemist – eesmärgipäraselt elatud elu, tähendusega veedetud aega, olulisena olemist – Mina, kellel oli õigus sündida ja põhjus elada.
Kes on inimene, et hinnata ise enda elu – kuidas saab tema öelda, et tema on hea, kui tema on olnud halb – kuidas saab tema mõelda, et tema on olnud oluline, kui tema teab, et tema ei ole seda olnud. Inimene vajab kinnitust – kellegi teise sõnu ja tähelepanu, mis kinnitavad üle ja annavad vastuse - Kas Mina elasin oma elu õigesti – olin Ma hea, olin Ma parem, kui varem?
Tõstku käsi see, kes on tõesti teisest parem – mitte läbi vara, rolli, sünni eelise. Sünnieelis on suguvõsa nimi, kodu koht, aeg, rahvus, naha värv. Tõstku käsi see, kes on inimesena parem – tõstku käsi see, kes tunneb ja näeb, et tema, inimesena, on, kellestki teisest parem.
See inimene, kes teab ja näeb ennast teisest paremana, tunneb ennast rollina – tema leiab endale omadused, väljendused ja valikud, mis teevad teda, teisest/ teistest, paremaks. Tema näeb enese tõde, enese silmadega – Mina, selline/ teine, selline.
Teisest paremana olemise, kui iseenda paremuse, ära tõestamine on võrdlus – valik vaatenurki, valik jäetut ja valik võetut, sest inimesele on omane jätta osa välja – jätta enese loost välja see, mida ei peeta oluliseks või millele on seletus olemas või see, mis määrib Head Nime. Teise inimese loost võetakse välja see, millele antakse hinnang – enese seletus, enese mõõdupuu järgi. See, mis ei huvita või ei kinnita valitud vaatenurka, seda eiratakse.
Inimesele on omane soov olla parem - millestki/ kellestki/ mingis mõttes/ mingis asjas/ mingis omaduses/ eilsesse jäänud enesest jne. Soov, olla parem, on enese kaitse ja enese hinnangu kasvatamine – see on enesega rahul olemise ja rahu tegemise soov – Mina, kes meeldib ja sobib iseendale – Mina, kellel on õigus olemas olla – Mina, kellele on endast väljaspool kinnitus olemas.
Olen parem – see ei ole lihtsalt niisama mõte ja teadmine, sest see on hinnang, mis toob kaasa võrdluse, vajaduse tõestuse järele ja hirmu, et ei õnnestuta ega jääda.
Ebaõnnestumise ja kaotuse võimalus tuleneb tõigast, et inimene ei vaja paremana olemist ainult enese sees, vaid ka enesest väljas pool. See on vajadus - vaadake Mind õigesti, kohelge Mind õigesti – Minuga arvestavalt – Minu vajaduste ja teadmiste järgi. Näidake välja, et Mina olen parem - selleks, et ära tõestada, et Mina ei ole halvem/ halvim.
Inimene kasvab füüsiliste parameetrite järgi ja vaimsetel tasanditel tõustes. Iseenda õppetundidest õppides - iseenda peal kogetut kasutusele võttes. Inimese arengut märgib informatsiooni kogumise ja töötlemise oskus – ausa ja tõese informatsiooni kogumise ja töötlemise oskus – kõikjal ja kõiges – ka enese sees ja enese kohta.
Haridus ei tee inimesest haritut. Inimesena kasvamist näitab see, kas tema teekond on teinud temast parema inimese – mitte rollina, tähtsust omades, mitte raha numbrit pangaarvel ette näidates, mitte maist varandust kokku kogudes, mitte käidud kohti ja tehtut ette lugedes, mitte igaks hetkeks sõpru ja säravalt saatvat tähelepanu omades jne – vaid enesena – milline on inimese põhi, millel ta kõnnib ja millele ta oma lahendustes ja väljendustes toetub – kuidas ja millisena ta elab teise inimese kõrval ja suhtleb teisega.
Mida tähendab see parema inimesena olemine ja elamine – see on oskus olla tasakaalus, oskus hoida tasakaalu, oskus taastada tasakaalu ja mis peamine – võtta vastutus enese olemise ja oma tegelike sammude eest. Isiklik tiivalöök – ühel pool Maakera tehtuna – on tunda teisel pool. Inimene mõistab ja näeb seda, sest see puudutab teda ennast – tema on ühendatud ühisesse/ teisega.
Vaimselt kasvanud inimese vastutus on teadmine – Minuga kaasneb Maailmas ja teisele inimesele, midagi sellist, millega teine ei ole arvestanud, millega teine peab tegelema, mida teine peab korda tegema, mille tõttu teine jääb millestki ilma, mida teine peab kompenseerima jne. Mina teen teisest enese loo osa – Mina olen osaline teise inimese loos. Küsimus on selles, millise jälje, Mina, teise inimese loo sisse jätan – milline on Minu tegelik jälg selle sees ja, kuidas Mina sellesse suhtun.
Inimesele on omane enese elu õigustamine ja iseendana olemise võimaluse kasutamine – Minul on õigus olla ja elada iseendana – Minu elu see on Minu valik. Valik näitab, kas inimene mõistab ja peab silmas – inimesena olemist või rollina olemist. Kas ta jääb ja peab või ta vahetab ennast välja ja muutub.
Keskkond suunab inimest rolli, sest on tavaline, et inimesena olemise eest ei saa inimene tunnustust, vaid saab karistada – rõhk on suunatud välisele, hindamisele ja mõõdupuude järgi õigena olemisele – loo ennast, ole selline – kuidas sellega toime tuled, see on isiklik teema – kuid keskkond ootab, inimene peab olema õigena nähtav ja kogetav.
Elus olevate aeg – see on pärandi üle andmine ja pärandi vastu võtmine. Antakse edasi asju, laule, kombeid, lugusid, rituaale – see tähendab, et omal moel hoitakse aega kinni – elatakse reaalsuses ja minevikus korraga, kuid samal ajal ei suudeta ega osata ega taheta neid ühendada.
Inimene saab erinevaid aegu ühendada materiaalsete asjade muutmise ja muutumisega – parandatud omadustega tööriistad, sobilikumad elamistingimused, täpsem tervishoid jne. Kuid erinevaid aegu ei seota inimese kasvamisega – eelkäijate mõtestamise ja oleva aja omade mõistmisega – aegade teekonnal kaovad ära olulised teadmised ja mõistmised selle kohta, kuidas olla inimesena parem.
Inimeste Maailmas on tavaline, et hoolimata eelnevast, algab kõik justkui algusest – eilsest, millest võetakse osa vastu ja, mida kummardatakse, sedasama eilset peetakse valeks ja tühiseks – elavad kirjutavad ajaloo – kirjutavad selle enesele õigeks ja ennast õigustavaks. Inimeste õppetunnid jäävad sellest välja – kui ka leidub hääli, kes vahendavad, siis need lükatakse kõrvale ja tühistatakse – Meie ise teame, Mina ise tean – Mina/ Meie oleme algus.
Erinevaid aegu seotakse kokku rollidega – on tavaline, et inimene saab enda kanda rolli, veel enne, kui tema on selleni kasvanud – on sage, et tema väärtushinnangud ja põhi mõtted ei ole kooskõlas rollile antud ülesannetega – elust saadud kogemusi on vähe ja elust ei ole õpitud. Kuid on ka nii, et roll vähendab inimest – tema ei saa olla enamana, sest tema peab olema ise ennast vaigistav ja muutev – seda ka siis, kui nõudmised ja ootused, ei tee inimeseks olemisele au.
Roll ei ole selleks, et anda inimesele tähtsus, mida temas muidu ei ole – roll ei ole selleks, et positsioon ja võimalused annaksid temale võimaluse üle olla, vaid selleks, et tema saaks enese potentsiaali realiseerida – enese oskusi ja teadmisi kasutada, enama loomiseks. Temal tuleb välja, tema oskab, tema arvestab – see on tema osa ühises ja panus ühisesse. See on tema enda kasvamise teekond – võimalus elada iseendaga kooskõlas nii, et enese sammudega kaasneb enama loomine.
Istusin jõulude ajal kirikus, olin järjekordselt kohas, kuhu oli määratud jõuda – miks, see pidi selguma siis või hiljem – alguses tuli kohale minna, osa olla ja osa saada – infoga kohtumine ja koos olemine avasid tee mõistmisele, andsid koha mõtestamisele.
Sõnaline õpetus – edasi antavad sõnad – kordused – tõlgendamine, raamides – kokkupakitud teadmised, mida vahendatakse. Harjumus, tava, religioon – vajadus uskuda – on kohustus uskuda seda, mida ja kuidas räägitakse ja kujuteldavaks maalitakse. Tuleb vaadata sinna, kuhu suunatakse ja kohustatakse vaatama – seega sinna ka ühiselt vaadatakse.
Vaimuliku sõnumi vaimne tasand – ära käi Minu tegude, vaid Minu sõnade järgi. Mina elan oma elu inimesena – Sina, kes Sa kuulad ja osa saad – ela nii nagu Jumal suunab ja õpetab – Mina vahendan sõnumit, mida ei muudeta – see jääb sõnaliselt ja ootustelt samaks.
Läbi aegade edasi antav sõnum on Jumala poja ja inimese võrdlemine, mõlemale hinnangu andmine ja paremale osutamine – Jumala poeg oli Valgus ja tõde – Jumala poeg tegi kõik õigesti – tema oli ja elas ilma patuta. Jumala poja kohta ei ole kirjas eksimusi ega enese sammudest õppimise teekonda – tema kohta ei ole inimesena kasvamise lugu kirja pandud – tema oli kohe õige ja valmis.
Seega on Jumala poeg eeskuju, kellega inimene peab ise ennast võrdlema ja ka teised saavad seda teha – teised saavad anda inimesele Jumala õpetuse järgi hinnangu. Mitte, et need teised ise vastaksid ja õiged oleksid, vaid neil on õigus ja võimalus seda teha.
Tõde - inimesel ei ole sellest võrdlusest õppida – sest see teeb temast rolli – tema ei saa olla iseendana, sest ta ei tohi olla sellisena nagu tema on – tema peab varjama/ kaotama ära selle, mis temas, temale ette kirjutatule, ei vasta.
Inimesele edastatav sõnum - Jumal on, Jumala poeg on – Sina ei ole – ei ole ega saa olla kunagi, sest Sinu teekonda on patud sisse kirjutatud. Sina ei ole kunagi puhas ega õige – Sina oled patune, sest Sina elad patus – inimese elu on patuse teekond, inimese elu juurde kuuluv on häbi ja vale – inimesele omane ja looduse poolt loomulik, on häbi ja vale – inimese kasvamise ja õppimise teekonnale ei ole kohta ega võimalust antud.
See informatsioon ja selle levitamine on vaimne vägivald ja manipulatsioon – see on inimese vähendamine – see on inimese vaimu maha surumine ja inimeseks olemise tegelikkuse vääriti esitamine. See on tahtlik ja eesmärgipärane tegevus, mida antakse edasi ja korratakse – pühalikult ja säravalt.
Miks seda on vaja teha – sel moel esitatud ja selline informatsioon tagab kuulekuse ja kontrolli, lisaks kaasnev materiaalsus – palu enda eest ja osta endale – tee sõnumi vahendaja enesest tähtsamaks, sest läbi tema kõneleb Jumal. See on kunstliku vajaduse loomine – Sina pead, Sinul on vaja – Sinule on näidatud, kuidas ja miks – Sina oled vähem ja vale – Sinust endast ei piisa – Sina saad olla siis, kui Sina oled ennast allutanud ja Jumalale andnud – Sina saad olla läbi Jumala – Sina oled Jumala tööriist.
Lugema ja kirjutama õpetamine ja vaestele antud abi on head teod, kuid need ei ole antud iseseisvuse saavutamiseks ega ise olemiseks, kui neid kasutatakse inimese tegeliku teekonna tõkestamiseks – sõnade ja rituaalide kordamine ja rollide hierarhia on iseenda peaga mõtlema õppimise takistamine. Inimene uinutab ennast rutiini ja vaigistab ennast teadmisega, et tema vastutus kuulub, kellelegi teisele – tema saab teha ja olla, et seejärel andeks paluda – mitte mõtestada ega õppida, vaid kindlaks kujunenud korda järgida.
Vaim saab valgustatud läbi palve ja rutiini – ilmutused, ette kujutused, pühakud, kes kannatasid. Tegelikkusses on see üks osa suuremast – see on see, millega saab inimeste meeli köita – selle kõige taga peituvad suletud infobaasid – inimese kohta käiv tõde on varjul, seda ei anta inimese kasutusse, seda ei avata, seda omavad rollidega seotud vardjad – seda ei anta inimesele mõtestamiseks ega õppimiseks – selle kohta öeldakse, et see teeb inimesele kurja – siis inimene enam ei usu. Ühiskond, mis varjutab ja moonutab, ei ole vaba ega saa seda olema – suletus on tagajärg – info omamine on relv ja võimalus. See kõik on, millegagi kaasnev ja, kellelegi kasulik.
Inimese teekond tähendab läbi iseenda avaldumist ja iseenda mõtestamist – enese teekonna valgustamist ja enese sammude vastu võtmist – ise nende juurde seistes ja nendega kaasnevat mõistes. Ei ole vaja oodata, et keegi teine tuleb ja teeb korda või saab teisele ära anda ega seda, et peale surma leiab aset kohtumõistmine, kus vaetakse elatud elu ja seejärel mõistetakse põrgusse või taevasse. Elu ei alga siis ja seal, vaid see on igas elavas hetkes – inimene ise saab mõista ennast ja valida enese järgnev samm, enese peal kogetud õppetunnist lähtuvalt.
Elus ette tuleva ja ennast puudutava isiklikult võtmine kaotab enese tee, inimese jalgade alt – sest see tõstatab küsimuse – Kes Mina olen, Kes teine on – Kes Mina, selline olen – Kes teine, selline on – mis õigusega, mis põhjusega – miks Mina, miks Minule, miks Minu vastu. Miks keegi teist ei takista.
See on koht, kus inimene tahab ennast tõestada ja kehtestada – ta jääb ennast looma, et seda suuta ja vajama tuge, kui tema ise seda ei suuda ega oska. Siit tulebki mängu see Mina olen selline, kelle vastu saab, kelle osaks saab, kes ise ei saa – võimetus olla parem tähendab, et inimene ei saa kogeda, iseendana, omaenese elu paremini.
Teine tegi Minule/ teine oli Minu vastu – on väited, mis tegelikkusele vastavusse viies tähendavad – Minule kaasnes, kas eesmärgipäraselt või mitte, kuid – Minule kaasnes, sest olin, ka kaudselt, osaline teise loos. See, et kaasnes, annab teada, et oleme seotud – elame ühises, kus teise tiivalöögi ulatusse jäädes, saab selle poolt puudutatud saada.
Teisele osutamine ja teisele Olulise isiku nimetuse andmine on enese tähelepanu suunamine ja tasakaalu taastamise, kompensatsiooni, info vahetuse ootamine On inimese teadlikkus, mitte teha teist tähtsaks – on inimese valik, mitte anda teisele seda rolli, mis osutab enese teekonna jätkamise võimatust siis, kui teine peab tulema/ olema/ tegema/ väljenduma enne, alles siis saab inimene võimaluse olla/ teha/ väljenduda ise.
Minu teekond, Minu võimalused – Minu sammud – Mina olen vaba valima ja edasi astuma – seda ka siis, kui tuleb oodata, et enese jaoks pooleli olev lugu, enese jaoks lõpetatuks lugeda. Hinge rahu on enesele rahu andmine – see on enesega kooskõlas olemine – teist ei ole selleks vaja – Mina tean Kes Mina olen – seda ka siis, kui Minu osaks saab, kellegi teise puudutus.
Inimese kasvamine tähendab oskust ja teadlikkust minna edasi ilma ülekohut tegemata. Mina ei vähenda teist ega sunni teist endale alluma/ enda pärast rolli vahetama – teisel on oma isiklik vastutus – tema sammud jäävad temale – tema sammude tagajärg on temaga – tema õpitud ja õppimata õppetunnid on tema enda teekond.
Peamine, inimesena kasvamise teekonnal – kas inimene ise mõistab enese osa ja mõtestab enesele osaks saanut või ta vajab seda, kelle osaks osutada, et ise ennast vastutusest vabastada. Sinu pärast! - inimene näeb ja teab, et on olemas keegi, kelle samm/ tahe/ valik/ väljendus sai määravaks – inimene ei saanud sellest mööda ega seda ise ära hoida – inimene ei vastutanud selle eest.
Sinu pärast!/ Selle pärast! - annab inimesele suuna, kuhu vaadata ja keda/ mida endas toimuva autoriks pidada siis, kui inimene tahab kaevata, karistada, süüd osutada, sest inimene ei ole valmis üksinda seisma. Lugu vajab harutamist ja lahjendamist – inimese osa vähendamist. Mina ei olnud see, kes põhjustas – Mina ei tahtnud – tulemus ei olnud Minu suund ega eesmärk – Mina ei ole selline.
Sinu pärast! - on harjumuslik vajadus keskkonnas, kus eksimused jäävad inimesega, kus komistused määravad temale osaks saava, kus temast saab Mina olen selline, kellest eeldatakse sama ja keda seostatakse tema teekonnal astutud sammudega nii nagu need oleksid meelega tehtud ja korduvad. Tema Mina-st saab hoiatus, et temast eemale hoida ja temasse teatud moel suhtuda – tema tegi tähendab, et tema oli – see tähendab, et tema jääb.
Vägivaldse keskkonna inimest vähendav Mina olen selline – on infobaas, milles ei ole näha inimese õppimise ega kasvamise teekonda – teda ei tunnustata mõistmise eest ega toetata kasvamisel – teda karistatakse pideva meeldetuletamise ja andeks palumisele kohustades – tea oma kohta – tea Kes Sina oled.
Rollidele suunatud keskkonnas jääb puudu inimese mõistmisest – inimese samm ei tulnud tühjast ega saanud olema ilma põhjuseta – sellel on oma ajalugu ja sageli on teda ümbritsevatel selles oma osa – nendega kaasnes, midagi sellist, mis sundis inimest midagi tegema, valima, kasutama – tema kompenseeris, vajas, neutraliseeris, lahendas ise puudu jääva/ üle oleva.
Inimene, keda ei ole mõistetud, on üksinda – temal puudub teise inimesega jagatu kogemus – puudub teadmine, et on olemas teine, kes näeb ja tunnistab enese osa ning võtab loo lahendamisest osa. Inimene, kes jäetakse üksinda, ei koge ühist, kui enese tugevust, vaid kui suurust, mis teda mõjutab, kuid teda, inimesena, endaga ühte ei võta - võtab valmis oleva õigena.
Inimese samme ja neile järgnenuga seonduvat aitab mõista inimese vaimne tasand – milline see on, kelle oma see on. Kas see on haiget saanud Mina, kes ei taha jääda üksinda või see on inimene, kes on jõudnud iseenda mõistmiseni ja teab, milles seisneb tema vastutus – Mina ületasin piire ja rikkusin tasakaalu – Mina võtan vastutuse. Või on see, kellelegi/ millelegi osutamine ja enese puhtakse pesemine ja ise endale puhta rüü selga panemine – enesele selle rolli valimine, kellena ei vastuta – valgus, mis pimestab, ei võimalda näha seda, kes valgusena esineb.
Enese vabastamise jaoks on olemas õpetus – ole Jumala Sulane/ ole Jumala Laps – anna oma patud Isandale – siis oled puhas. See ei ole isikliku vastutuse võtma õpetamine - see on rollide süsteemi alles hoidmine ja rollide süsteemi elujõulisuse kasvatamine. Miks – selle taga on need, kellele see on kasulik – on kasumlik ja selle taga on ka inimese õppimise teekond – kas ta õpib õppetunni või ta jääb kordama seda, mis teda päästab ja säästab enesena olemast.
Pühakojad, kui energeetilised kohad, on paigad, kus energia avaneb ja ühendab – muusika, arhitektuur, geoloogiline asukoht. Inimene kasutab seda, mis on võimalik – kasutamine lähtub eesmärgist ja vaimsest tasandist. Siis, kui inimene on avatud – tema tajud on töökorras, siis on tõde nähtaval – ei ole vaja rääkida ega lugeda – inimene on teadmistega üks. See ongi punkt, mida välditakse – võetakse kokkuseatud lugu, antakse seda edasi ja kasutatakse selles olevat – see usutakse tõeks - inimene jäetakse pimedusse.
Mis on see, mida on õpitud, milline on teadmiste sisu, mida edasi antakse. Inimene sündis inimeste hulka – inimene tuleb vastu võtta – inimene on valgus – iga inimene on oluline – anna inimesele koht ja võimalus oma potentsiaal leida, avada ja loomise kanalisse suunata – enese valgust ja võimekust ise näha, kogeda ja nähtavaks teha – inimene on vaba ja ta hoiab seda, millest tema osa on.
Marianne
14.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar