Sõnad, üksinda ja kokku liidetuna, sisaldavad endas informatsiooni – neid välja öeldes on midagi, mida tahetakse edasi anda, teatavaks teha, väljendada. Kasutusele võetud sõnad on inimese suhtlemise taseme ja eesmärgi edastaja – Mina, iseendas ja Maailmas.
Sõnade kordamine ja nendest kinni hoidmine, enese sees, on vägivaldse keskkonna normaalsus. Sõnade kordamine on enesele antud tegevus, mis rahustab ja suunab ennast, enesele võimalikku, liikumisse. See on harjumus, mis ei vabasta ega lahenda, vaid hoiab sõltuvuses.
Harjumus rääkida iseendaga ja kellegi teisega, enese sees, lähtub tõigast, et seda võimalust ei ole endast väljas pool – enesega ühes ei ole seda, kes kuulaks ära, kes mõistaks, kes sooviks teada saada. Vajamineval moel ja viisil ei ole olemas suhtluspartnerit – inimene on üksinda.
Välja ütlemata sõnad, mida lausutakse enese sees, kuhjuvad ja saavad ennast takistavateks, sest neist ei saa mööda ja neist ei vii teed edasi. Sõnad seisavad paigal ja hoiavad inimest paigas – need on teemad, mis on suletud, kuid endiselt aktiivsed – nende sõnadega seonduv leiab aset ja saab osaks, kuid inimene ei saa seda muuta, sest temaga ei arvestata – tema informatsiooniga ei arvestata – tema ei saa seda välja öelda ja, kui tal ka on see võimalus, siis ta ei kohta mõistmist, vaid keeldumist ja hukka mõistu.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu sees on meeletu kogus sõnu, mida inimene ei ole saanud välja öelda – seal on Mina, kes ei ole saanud ennast nähtavaks teha – seda Mina ei ole võetud tõesena ega õigena – väidetavalt ei ole inimesel sellele Minale õigust ega põhjust olnud. Ka tema ise on kahelnud selle Mina olemas olemises ja uskunud ise ennast valeks olevat.
Vägivaldsest keskkonnast pärit inimesel on kalduvus Ohvrina olemisele – Mina, Minu lugu, mida Mina ei ole saanud jutustada – sellele ei ole kuulajat olnud. See – enese väljendamise võimetus ja enese välja rääkimise võimatus, on põhjus, miks inimesed jäävad enese möödunusse kinni – nende sees on täitmata jäänud vajadus – Mina ütlen välja, Minuga arvestatakse, Mina muudan enese lugu.
Enese sisse suletud informatsioon on põhjus, miks inimestest tulevad kibestunud, salvavad, hapud, kurvameelsed, masendunud, agressiivsed, sõltuvuste orjad – nende sees on enese tundega määritletud enese lugu – ei ole kerge selle sees olla ja elada ning suuta seejuures särada ja vabana olla.
Inimene ise loob ennast sellena, kellena tema ise ennast kogeb ja ta otsib/ vajab sellisele iseendale vaatajaid, et sellist ennast tõeks tunnistada – Minusse tuleb suhtuda Minule osaks saanud kogemuse järgi – Minu lugu PEAB vaatama Minu poole pealt.
Enese sisse suletud informatsioon on põhjus, miks inimesed pöörduvad enese möödunusse tagasi ja tahavad sealses revanši – ässitaja küll ei ole aga verd tahaks näha. Vaimselt piiratud inimene tahab enese kogemuste eest kätte maksta – ta tahab, et tema loos osalenu/ temale kannatusi põhjustaja kannataks – kogeks valu ja jääks olulisest ilma, kaotaks ja kogeks üksindust. See on soov, et teine ei oleks enese eluga rahul ja enese sees rõõsa ja roosa – sel samal ajal, kui temaga seotu ikka veel kannatab.
Kannatuste soovimine on omal moel inimlik – selle taga on soov, et ümbritsevad ja osalised, võtaksid kannatusi kogenu informatsiooni kasutusele. See on lootus, et siis ei suhtutaks vägivalda kasutanusse nii nagu seda tehakse – ei suhtutaks nii nagu too ei oleks midagi valesti teinud. See on vajadus, et siis seda teist karistatakse – eraldatakse ja nuheldakse – tema vastu näidatakse välja teistsugust suhtumist.
Kui otse ei saa, siis tuleb minna ringiga – kui enesega ei arvestata, siis tuleb leida kaaslased – kui üksinda ei ole võimalik, siis mitmekesi ollakse võimsamad. Senikaua, kuni enamus ei mõista hukka ja säilitab suhted ja tagab privileegid, senikaua tundub kannatanule, et neid kahte ümbritsevad nõustuvad ja kiidavad heaks selle, kuidas oli ja tehti. Üksindus, kaitsetus, hirm, abitus.
Vaimselt täis kasvamata inimene ei mõista, et tema ise hoiab ennast oma loo sees kinni – tema ei ole seda avanud ega sellest läbi kõndinud – ta ei taha olla iseendana, sest tema ei taha, et kogetu oleks olema saanud – ta teab, et tema kogemus oleks pidanud olemata jääma. Ta ei ole nõus sellega, et see olema sai, sest tema kasutuses on põhjused, mis annavad temale teada, et tema elu ei oleks pidanud sellist käänakut saama.
Kahestuv informatsioon lõhestab inimese - sai, kuigi ei oleks pidanud – Miks, siis sai? Vägivalda kasutav keskkond annab inimesele teada - põhjus on Sinus endas. Inimene ei taha, et põhjus oleks tema, sest see tähendab, et sama kogemus saab korduda. Põhjus olen Mina – annab teada, et mitte keegi ei pea kogemust valeks ega mitte keegi ei ole seda ära hoidmas – sellise kogemusega ollakse nõustunud, seda peetakse vajalikuks, õigeks, möödapääsmatuks.
Vägivaldne keskkond ei pea vägivaldseid lahendusi valedeks – valeks peetakse nende valesid tõlgendusi ja neile, kui valele, tähelepanu pöörajat. Vägivald on elu loomulik osa – selle keskkonna normaalsus. Häiriv on see, kes samal moel ei nõustu, vaid teema tõstatab.
On sage, et inimene, kes otsib ja vajab mõistmist, ei mõista vägivalda, kui normaalset elu osa, hukka, vaid pöörab tähelepanu seda teostanule – olemas oleva informatsiooni alusel, Sina, Minu vastu ei tohiks – see ei ole Minu puhul õige – Miks Sina teed - ära tee – Mina olen ju Mina!
Inimese kasutuses on informatsioon, mis annab teada, et tema on see, kelle vastu ei tohiks ega peaks ega ole võimalik – Mina olen Laps, Mina olen väike, abitu, armas, oodatud – Minu Ema/ Isa/ x sugulane/ x täiskasvanu – hoiab, kaitseb, armastab, hoolib – suur inimene/ teine Laps täidab oma osa ja arvestab tõega – arvestab Minuga - arvestab sellega Kes Mina olen.
Vägivaldses keskkonnas ei ole puutumatust – inimene, kes ei oska ennast vaimse teadlikkusega mõista, mõtestada ja väljendada, vajab füüsilisi lahendusi. On tavaline, et ta kasutab enesega samas olijaid vahendina ja ta ei arvesta sellega, mis tema enda valikute/ väljendustega kaasneb - ei ole oluline, mis saab osaks teistele. Tema vajadused on olulised ja vajavad täidetust.
Inimene, kes kogeb ja mõistab, et temaga seotud ja temaga seotus, temaga ei arvestata – selle inimese jaoks on selline informatsioon väga suur ja raske kogus sõnu, mida on keeruline vastu võtta – sõnad suruvad inimese väikseks ja abituks – Mina ei saa, Minul ei ole, sest Mina ei ole.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja elav ei tea Maailma väljas pool seda – tal ei ole asendust olevale. Seega, elab ja kasvab ta teadmises, et tema jaoks vajaminevat ei ole seal, kus ta on ja ta ei saa teistsugust kohtlemist neilt, kellega ta ühes on – see on suletud lugu.
Sõnade taha lukustunud inimene ei ole vaimselt edasi kasvanud – ta ei ole võimeline vaimsel tasandil edasi kõndima – olemas olevat infot teadlikumalt töötlema – seega vajab ta füüsilist liikumist ja füüsilist liigutust, et, enese sisse kogunenut ja enese sees toimuvat, väljendada ja välja elada. Enese lahenduse sees tahab ta tagasi sellesse hetke ja aega, mil ta koges valu, ülekohut ja milles temaga ei arvestatud – ta tahab ennast, siis ja seal, kehtestada.
Kehtestada oleva aja suuruse ja suutlikusega – astuda vastu, lõpetada ära, muuta teiseks – sest nüüd ta teab, et tema saab, oskab ja suudab seda – ta tahab, enesele ja ka teisele, seda tõestada. Inimene, kes vajab, ootab ja plaanib - see teostab siis, kui selleks on võimalus – see tähendab, et ta lõhub oleva aja, muudab selle möödunuks, on passiivselt agressiivne, kohtleb enese loos osalenut nii nagu too oleks vahetus hetkes olnud, kuid möödunu järgi tõlgendatud, tegude/ väljenduste/ olemiste autor.
Inimese lugu on täpselt selline nagu on tema vaimne teadlikkus – kuni ta on laps, kes vajab lohutust, mõistmist, kaitsmist – senikaua astub ta enese eest välja – teeb seda agressiivselt ja vihaga – ta ei ehita silda, ei tervene ega mõtesta – senikaua ta ka ei mõista – ei iseennast, teist ega ühist lugu. Ta ei ole inimeste tasandil ega inimesena - ta on rollina, rollide Maailmas - ta on Laps, kes seab enese õigusi jalule.
Temal on missioon seada õiglus jalule, mis siis, et ta selle käigus on vägivaldne ja vähendav – tema ei näe seda, sel moel – see on tulemuse saavutamiseks vajalik, see kaasneb tulemuse poole suunduval teekonnal, see on õige tema vastu vägivaldselt käitunu vastu.
Vaimse kasvamise pooleli jäämine tähendab, et inimene on enese sõnade lõksus – neist on saanud energeetiline pais, mis ei ole selge ega mõistetav – see on tume ja häiriv ja söövitav – see tumedus värvib inimese meele ja määrab tema teod. Ületades inimliku tasakaalu punkti, saab sellest tema osa – inimene on samastunud enese kogemusega ja tema tegudel/ väljendustel on õigustus olemas – ta kogeb vahetult ja seega ta reageerib vahetult.
Tegelikkus, mida inimene ei oska ega mõista sõnastada. Tegelikkus – inimene tahab teisega jagada enese lugu – inimene ei taha kanda üksinda selle taaka. Tegelikkus – inimene tahab öelda, et teisel ei olnud õigust teha/ olla/ väljenduda – sellel olid tagajärjed. Tegelikkus – inimene tahab, et teine võtaks vastutuse ja mõistaks enesega kaasnenut. Tegelikkus – inimene tahab teise käest informatsiooni, et too on mõistnud ja enam ei tee.
Tegelikkus – inimene tahab teise käest informatsiooni, et tema on teisele oluline – teine ei teinud meelega ega tahtega, teine ei olnud tema vastu ja tema pärast. Tegelikkus – inimene vajab informatsiooni, et teine hoolib temast ja kahetseb. Tegelikkus – inimene vajab informatsiooni, et mõtestada ühenduse tähendus, panna paika õige lähedus ja reaalsuses alles jääv/ teostatav – Mina, seoses ja suhtes, selle teisega.
Vägivaldsele keskkonnale on omane, et, hoolimata tegudest ja väljendustest ja välja öeldud sõnadest, inimesed elavad endiselt koos ja suhtlevad edasi nii nagu käidaks korraks ära – olime ja tegime, siis enam ei ole ega tee – oli ja tegi, siis enam ei ole ega tee. Kuni järgmise korrani. See ära käimine nimetatakse õigusega olnuks ja põhjusega tehtuks – loomulikuks osaks, kuigi see teeb haiget ja vähendab.
Puudub võimalus ja teadlikkus seda muuta, sest vägivaldne käitumine ja vähendavad väljendused nimetatakse inimesele vajaliku ja olulisega kaasnevaks – inimesel on õigus ennast välja elada ja välja näidata – teda on viidud sinnamaani, tema osaks sai, midagi sellist, mis põhjustas. See on informatsiooni andmine nii nagu ei oleks inimesel võimet määrata enese käitumist ega valida enese väljendusi – siis, kui inimesest väljas pool on midagi sellist, mis inimest puudutab, siis on inimesel õigus sellele reageerida.
Inimese reageering leiab aset teda puudutanud info alusel – kuidas ta seda teeb, see sõltub sellest, milline informatsioon inimeseni jõudis - kas see oli reaalne suurus/ vääriti mõistetud/ teisena tõlgendatud - kellena ta selle vastu võttis, mida ta sellega peale hakkab, mida ta tõeks tunnistab ja mida mitte ning mida temal, selle infoga tegelemiseks või selle informatsiooni kohaselt, vaja on – mis on see, mida tema peab tegema, mida tema ei saa teha, kellena ta ennast koges, kellena ta olla ei taha, jne.
Vägivaldne väljendus, kui füüsiline välja elamise ja enese nähtavaks tegemise lahendus, lähtub sellest, et inimesel ei ole vaimset teadlikkust teda puudutava informatsiooniga kohtumiseks ja selle vastu võtmiseks – ta reageerib vastustavalt, protestivalt, kustutavalt, ärritunult – omal moel on ta tupikus ja ülepingest lühises.
Negatiivse energiaga täidetud pahurus – see on käimasoleva protsessi üks etapp, millesse inimene on kinni jäänud – väikese lapse tasand, kellel ei ole suutlikust jääda rahulikuks ja keskenduda endas toimuvale – vaimset piiratust tajunud laps vajab füüsilist reageeringut – välja elamist ja endast teada andmist – enese suunamist füüsilisse liikumisse.
Vägivaldse keskkonna tegelikkus – enese väljendumine ja endast teada andmine on lubatud hierarhia tipus olevale – teised ei tohi seda teha, teised ei tohi ennast välja näidata – neil ei ole vabadust iseendana olla ega õigust iseendast teada anda ega võimalust, kellegi poole pöörduda – samasugune väljenduslikkus nagu on võimalik võimu/ tähtsust omavale, on vähematele keelatud – nendelt on avatud suhtlemise võimalus ära võetud, nendele on enesega toimuvast teada andmine keelatud – see nimetatakse valeks – tähtsa/ olulise inimese vastaseks ülekohtuks.
Suletus ja ära keelamine viivad inimesele vajamineva suhtluse sinna, kus see on võimalik – enese sisse. Seal on ohutu, seal on ohutum endast teada anda, teisele öelda ja ise ennast väljendada. Kuid vägivaldse keskkonna õudus seisneb selles, et vahel ei julge inimene ka iseenda sees sõnastada seda, mida ta mõtleb, vajab, kogeb – ka tema ise kontrollib ennast ja ka tema ise keelab endale – ta teab, et tema ei ole õige, kui ta teatud kindlal moel mõtleb, vajab, kogeb – ta on vale, kui ta teatud kindlast inimesest teatud kindlal moel mõtleb.
Inimene ise kasutab enese vastu tsensuuri ja hoiab ennast „õigel” rajal – korrektsena ja korralikuna. Selle põhjus on vägivaldsed kogemused – tema teadmine ei tohi temast välja paista – see ei tohi olla nähtaval silmadest, kõnest, sõnadest, hääletoonist, keha keelest – tema ei tohi ise ennast reeta. Tema peab teisele, õigel moel ja temalt oodatud viisil, vastama ja kogetav olema.
Inimene ei suuda ennast lõpuni vaigistada ega ära kustutada – ta otsib väljendust ja kanalit – ta suunab ennast sõnadesse ja lausetesse, mida peab sobilikuks ja võimalikuks – ta loob sügavustesse peidetust pealispinna, millel kõndida ja toimida. Ta lappab ise ennast – ta tõestab ise ennast, ta põhjab ja osutab ise ennast – Mina ja Mina – ta jätab teise välja – seda ka siis, kui ta julgeb teisest mõelda ja enese sees teisele vastu öelda.
Inimene ei lõhu ära seda, mida tema asendada ei saa – ta ei lõhu ära seda, millest ta vajab enese kinnitust. See tähendab, et endiselt seisab inimene selle pinna peal, mida ei ole olemas – tema seotus teisega ei ole sama endaga – teine on nende suhet/ seotust võtnud ja vaadanud teisel moel. Teine oli võimeline vägivallaks ja ühenduse lõhkumiseks – teise jaoks ei ole olnud see teema.
Inimese kasv – välja astumine rollidest – Mina ei ole rolliMina – Mina olen inimene – teine ei ole rolliMina – teine on inimene. Siis, kui teine inimene, Mind, inimesena ei vali, siis Meie vaheline rollide ühendus ei tööta – inimene ja roll ei tähenda sama ega ulatu teineteiseni – mitte kunagi. Inimesena seistes ja inimesena valikut tehes, ei astu inimene rollide liivakasti – ta väljub sellest.
Vägivaldse keskkonna põhjendused ja tõestused käivad tegeliku loo pealispinnal. Inimesed elavad läbi seda, mis ja kuidas pealispinnal tehtud tegude ja vahetavate sõnade taha varju jääb, kuid nad kasutavad abivahendeid, et tegelikkust vältida, teiseks teha, talutavamaks muuta. Osalised võtavad teise poolt öeldut ja tehtut ja tegemata jäetut isiklikult – see puudutab, sest see on suunatud puudutama.
Vaimse ja füüsilise vägivallaga täidetud situatsioon on kihiline – selles on spetsiaalseid sõnumeid, mis on edastatud, et teist teatud viisil puudutada ja kohelda – Minul on õigus Sind sel moel kohelda - Mina tahan Sinule, Sinu kohta, enese tõe välja öelda – Mina tahan, Sinule, Sinu koha kätte näidata – Sina oled selline.
Vägivalla kogemine toob kaasa ahelreaktsiooni – vaimne pinge on inimese sees talutamatuks muutunud ja ta tahab seda leevendada – seega annab ja valib ta endale väljenduse – ta kasutab teist ennast abistava vahendina – ta karjub teise peale, ta lööb teist, ta vähendab teist.
Ennast väljendav inimene võib ka asju lõhkuda ja lihtsalt niisama karjuda, trampida – ta ei näe ega kuule ega huvitu temaga ühes olija(te)st ega kohast, kus ta seda teeb ega ka sellest, millisena tema välja paistab. Tema ventileerib ennast – täpselt samal moel nagu laps, kellel ei ole pidureid ega taluvust – vaja on kohe ja siinsamas.
Pikaajaline vägivald, mida ei ole võimalik ära hoida ega teistsuguseks väljenduseks muuta, tähendab korduvaid situatsioone, kus lood jäävad poolikuks – loo teine osapool, teised osalised ei võta vastutust ega suhtu aset leidvasse teistmoodi – aset leidev on selle keskkonna normaalsus – see on midagi sellist, millega tuleb ühes elada ja mille peab üle elama – seda peab taluma, sellega peab leppima.
Pikaajalise vägivalla tagajärjel kasutusele võetud lahendus - enese sees rääkimine on enesele info andmine ja enese tegevuses hoidmine - see lähtub ärevusest – maandamata pingest. Inimene kordab üle vägivaldsele reageeringule eelnenut, sellel ajal toimunut ja sellele järgnenut - kas Mina olin õige, kuidas Mina julgesin, miks Mina tegin/ olin/ ütlesin – enese ära põhjendused, enese ära seletused – õigena olemise soov ja vajadus.
Sõnade kordamine aitab ära hoida mõtlemise sellele, mida teada ei taheta, millega toime ei tulda – Mis Minu olemas olemine kaasa toob, Mil moel Mind koheldakse – kellena ja kuidas Mind nimetatakse, kaua aktiivne vägivald kestab jne. Senikaua, kuni lugu on avatud ja kestab, senikaua ei ole seda, mis saab pärast ega seda, kuidas oli ja on tegelikult – inimene on ametis endale antud suuna ja tegevusega.
Vägivaldse keskkonna argipäev - tegelikkusest vaikitakse, enese piire – enesega käitumise reegleid paika ei panda – talutakse, lepitakse, valutatakse, solvutakse, vaikitakse, kuid ei öelda ega näidata välja. Teisal vihjatakse, oodatakse, kasutatakse passiivset agressiivsust, kuid ei arutata ega räägita läbi. Seda ei osata ega peeta võimalikuks – suhtlemine, teineteisega arvestaval moel ja üksteist toetaval viisil, ei ole selle keskkonna tava.
Inimene ei pea võimalikuks seda, mida ta ei ole kogenud ja mille kohta puudub temal informatsioon. On loogiline, et vägivaldses keskkonnas ei ole sõnastatud ega mõtestatud seda, mida tähendab vägivald, tegelikkuses – seda nii vaimses, kui füüsilises plaanis. Seega ei hoomata, mida kõike see endasse haarab ja milles väljendub.
On tavaline, et vägivaldne keskkond peab vägivalda normaalseks ja õigustatuks – ainus võimalus sellest pääseda on omada rolli, kelle vastu ei tohi vägivaldne olla – too on vaidlustamatult Oluline ja tähtis – see on keegi, kellest sõltutakse ja, kes määrab. Teine võimalus on, omades väge ja jõudu, olla see, kelle vastu ei suudeta ega julgeta vägivaldne olla – tolle argumendid ja relvad on mõjusamad ja valusamad.
Vägivaldses keskkonnas kasvanud lapsed lõhestuvad selle informatsiooni sees, mida tähendab lapseks olemine ja enese lapsepõlvega seonduv vägivaldses keskkonnas. Laps, kes on kogenud vägivalda ja seda on teostanud inimene, kes peaks olema see, kes last hoiab, armastab, kaitseb – see laps on ilma koduta – temal ei ole põhja, millele toetuda, sest tema kohta see informatsioon ei kehti.
See tähendab, et lapsel puudub Mina, kellena tema ennast teab - sellisena teda olemas ei ole – selle asemel on olemas Mina, kellena teda nähtavaks tehakse ja koheldakse – need ei ole samad suurused ega mõisted, sest sellele teisele Mina-le on õigus ja põhjus haiget teha. Seda teist Mina on õigus ja põhjus hüljata, valeks nimetada, tänamatuks kutsuda, väärtusetuks tunnistada – see teine Mina ei ole oluline – lapseks olemine ei tee teda oluliseks – vaja on enesele lisandit, teistsugusena olemist.
Vägivaldse keskkonna pärand – Mina olen selline. Enese piiri ja enese tõe välja ütlemine toob kaasa Mina pildi – info, enese kohta, mis peatab inimese – põhjus, miks inimene ei saa eluliselt olulist ja vajalikku sammu teha, peitub kogetus - enese eest seisja ja tõe välja ütleja on valeks nimetatud, maha tehtud, vägivalla osaliseks saanu.
Laps, kes tahab ise ennast välja öelda, väikese inimesena ja teisega ühendavast ühendusest lähtuvalt - suunatakse rollide Maailma – Sinul ei ole õigust Oma Emale nii teha, sel moel öelda, sel viisil käituda – Sina oled Ei-keegi. Sina oled tänamatu, sõnakuulmatu, häbitu Laps - Sina PEAD Oma Emasse sel moel suhtuma ja temaga sellisel viisil käituma.
Rollide mängu toomine ongi põhjus, miks ka suureks kasvanu peatub siis, kui tegemist on põhirollide vaheliste suhetega – inimeste tasandit ei ole valitud – inimesed ei kohtu – inimest ei ole. Rollid määravad, kuidas tohib ja, kuidas mitte.
Inimese Mina – kõverpeeglis vaadatuna. Hirm olla Mina olen selline, kes on vale ja teeb Oma Emale ülekohut. Tegelikkus – Mina ei ole lõhkuja ega maha tegija ega süüdistaja – olen enese ja ühes olemise eest vastutuse võtnud inimene.
Edastatava sõnumi sisu lähtub olemas olevast informatsioonist – välja saab öeldud see, mis ja miks ei ole hea. Tähelepanu suunamine teemale, mis on esile tõusnud – on midagi, mida on vaja harutada, et tasakaalustada – seda selleks, et ühes olemine oleks parem. See on teisele, tema vastutuse alas olevast teada andmine – teisele tema vastutuse jätmine – sõnadega välja ütlemine, et teine on läinud üle piiri, teine on rikkunud head ühes olemise tava – teisega kaasneb see, mis ei ole tema, kui inimese, õigus.
Mina kinnitan Sind rolli - laps ei saa võtta vastu vanemat, kes teda ei taha - laps ei saa avada ust, mille vanem on sulgenud. Lapse sünnitamine, lapse vanemaks olemine on võimalus, kuid iga vanem, kellel on - teostatud aktiga/ seadusega - õigus kanda Ema/ Isa rolli, ei vääri seda sel moel, et Lapsega päriselt ühes olla. Rollide ühendus saab tõeks siis, kui vanem on, tegudes ja sõnades, oma lapse vastu võtnud - vaimne ja füüsiline vägivald, mis kestavad ajas edasi ja viivad rollidele rõhumiseni, annavad teada, et last koheldakse ja nähakse rollina - ei inimesena.
Inimene on see, kellega koos ollakse ja keda kogetakse - roll ei saa haiget teha ega hüljata - inimene valib seda teha. Vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese töö ja tee on õppida eraldama seda informatsiooni, mis on temale kasutada antud - sellest teadmisest, mida tema sisemine kompass, temale endale, teada annab.
Vaimne kasvamine on oskus ja teadlikkus seista eraldi manipuleerivast ja vähendavast informatsioonist - mitte ühendada ennast sellega, mitte teha seda enese looks, mitte alluda ja kuuletuda, mitte jäätuda - et, kuidas teine saab ja võib ja suudab. Selliste reageeringute taga on rollide seotus - vastutuse võtnud inimese mõistmine - Meie oleme ühes.
Tõde - kuigi on võimalik, siis ei ole see alati mõistlik - inimene, kellel on eesmärk ja kelle võimuses ja harjumuseks on kasutada teist inimest enesele vajamineva saamiseks vahendina - seda ka teeb. Oma särk on ihule lähemal - põhirollid ja neist lähtuv sellel hetkel ei loe - sellele on antud teine värving ja tähendus.
Marianne
12.01.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar