Muutused, inimese psüühikas ja Mina pildis, kui püsivad tõekspidamised, on pikaajaliste samasisuliste kogemuste samalaadsete tõlgenduste tagajärg. Korduv samasisuline informatsioon näitab ette ja kinnitab üle – sama põhjus toob kaasa sama tagajärje - reaalsus on normaalsus – see nimetatakse õigeks, põhjusega olemas olevaks – teisiti ei ole, teisiti ei saa.
Üks võimalik variant – teine inimene valib olla tahtega ja tulemus on tema eesmärk. Teine võimalik variant - olema saav kaasneb teise valikuga, kuid kaasnev ei ole eesmärk. Ûks on kindla sõnumi saatmine, teine on hoolimatu möödumine.
Vägivaldsest keskkonnast tulijal on raske vahet teha kumma variandiga on tegu. Ühel juhul on tegemist suunatud sihikindlusega, teisel juhul hoolimatuse ja mõtlematusega. Mõlemad puudutavad, kuid mõlemad ei ole sama tähendusega – kuid vägivaldses keskkonnas on neil sama tähendus – vähendav puudutus on vägivald, sest käitumist ei muudeta ja tehtu eest vabandust ei paluta. Ühel juhul kõlab seletuseks - ise põhjustasid. Teisel juhul - ise oled süüdi, et nii tundlik oled .
Vägivaldne keskkond tähendab eristamist ja eraldatust, võrdlemise alusel – sama ei ole sama. See toob kaasa uskumuse – teine teeb ja teine on, sest Mina olen Mina – teine teeb ja teine on, sest Mina olen olemas. Teine valib näidata erinevust – vahe tegemist, meelega, taga mõttega, demonstratiivselt – Sinuga Ei/ Sinu vastu Jaa – teisega küll/ teise vastu Ei.
Vägivaldses keskkonnas kasvamise tagajärg on haiget saanud psüühika ja moonutatud Mina pilt. Kellegi teise valikuga kaasneva isiklikult võtmine – teine ei taha, et Minul oleks hea – teine tahab, et Mina vahet näeksin ja erinevust tunnetaksin – teine tahab, et Mina ennast vähemana näeksin ja kogeksin. Automaatne järelduste sisselülitus tähendab, et jääb ära vahetu info kokku kogumine ja oleva aja teadlikkusega info töötlus – otsus on juba tehtud ja see on muutumatu – Mina, Minu enda pärast.
Tegelikkus - aset leiab etendus – ollakse osaline teise inimese loos ega saada sellest välja ega selle sees teiseks muutuda – teistsugused kogemused ja teistmoodi kohtlemine ei ole selles etenduses võimalikud. Haiget saanud psüühika ei saa aru etenduse olemusest – ühisest on saanud, kellegi omand – ühine, mis on kõigile, ei ole seda reaalsuses – ühist, milles on kõigile koht ja teistega samasugused õigused, ei ole olemas.
Räägitakse ühisest, väidetakse selle olemas olemist, näideldakse selles olemist, kuid – siis, kui Mina ei taha, siis Sinul ei ole – Sinul ei ole õigust – Sina ei kuulu – see ei ole Sinu jaoks – Sind ei ole vaja – Sina võid ära minna – Sina pead olema tänulik – Sina oled võlgu – Sinust ei ole midagi. See info vastu võetuna - Mina ei kuulu perekonda ega suguvõssa – Minule ei ole kohta ühises lauas – Mind ei ole vastu võetud – Minule on antud/ jäetud roll, kellegi teise etenduses.
Etendus tähendab, et on olemas inimene, kelle isiklikud huvid on mängus ja, kes on võtnud endale volitused, mida tema ei oma – inimene tegutseb nii nagu oleks temal olemas õigus määrata ühises aset leidvat, ühisesse valida ja sealsest välja jätta – muuta teistele osaks saavat, nimetada ümber, muuta süsteemi – enese isiklike vajaduste ja tahtmiste järgi.
Vägivaldses keskkonnas elav inimene ei võtaks, osaks saavat, isiklikult, kui ta ei peaks kohale jääma ega samas olema. Inimene ei võtaks, osaks saavat, isiklikult, kui temal ei oleks vajadust koos olla, teistega samas olla. Inimene ei võtaks isiklikult, kui ta ei usuks, et ka temal on õigus saada enesele – paremat kohtlemist, iseendana olemise vabadust – selles, millest tema on osa – seal, kus on tema koht.
Erinevad põhi mõtted, väärtushinnangud ja tõekspidamised toovad kaasa vale läheduse ja suunavad andma vale tähenduse – enese oma ei vasta samas olevale. See tähendab, et ise ollakse rohkem, ise nähakse rohkem, ise usutakse rohkem – seega sünnivad vajadused, jäädakse ise ilma, enesele oluline võetakse ära, ise ennast peab müüma ja iseendale peab ostma.
Viha, kadedus, ärrituvus, kurbus, häbi on segaduses oleva inimese sõnumid, iseendale – tunded toovad kaasa seletuse ja annavad jõu, et edasi kesta – enese kanaldamine, enesele võimalikku. Inimene on paigas olemata paigas – haiget saanud psüühika ja moonutatud Mina pilt võtavad vabaduse, elada hetkes. Inimene on enese loo sees kinni – tema kasutuses olev informatsioon ei näita talle teist teed.
Minule kaasneb – on ennast vabastav mõistmine – Minule osaks saav ei tähenda Mind. Teise inimese valik lähtub temast endast – seda ka siis, kui see teine lavastab etenduse ja tahab näidata erinevat suhtumist ja kohtlemist ning kasutab selleks reaalselt olemas olevat/ reaalsuses tehtut – kuid teeb seda enese hinnangute ja tõlgenduste järgi, isiklike vajaduste pärast ja eesmärkide nimel.
Vägivaldse keskkonna manipulatsioon on meelemürk - Mina võin, kuid Mina ei pea – Mina saan olla, kuid Mina ei vali Sinuga – Mina ei taha olla Sinuga, sellisena/ sel moel – Minul on ja Mina saan, kuid ei Sinu jaoks. See on osutamine sellele, mis ja kuidas on võimalik – see on informeerimine, et eristatakse ja ollakse erinevalt – eesmärgiga ja sihilikult.
Mürgitatud meel toob kaasa selle, et haiget saanud psüühika teeb nii, et inimene jääb ootama, jääb vajama, jääb taga leinama seda, mis ja kuidas on olemas, kuid ei ole saadaval tema jaoks – tema näeb, temale näidatakse, kuid tema ei ulatu selleni – tema ise seisab enese tee peal ees. Võimalikuna olevast, kuid võimatuna olevast, saab täitmata vajadus – Mina vajan, sest Mina tahan ka.
Haiget saanud psüühika ei saa aru vahest – vajadus tähendab inimlikku soovi - Mina tahan kogeda – see soov on normaalne. Haiget saanud psüühika ei saa aru, et enesele soovitud kogemuse jaoks ei pea jääma paigale ja ootama imet või püüdma välja mõelda, kuidas saada vajaminev ning ennast ei pea tunnetena looma. Tunded toovad, jätkuvalt, samasisulisi sõnumeid – siin ei ole, siin ei saa, siin võetakse ära, siin jään ilma, siin tuleb maksta, siin näen vahet, siin osutatakse erinevust jne.
Vägivaldse Maailma mõistmine – teine ei ole see, kellena ta ennast osutab olevat, teine valib sellisena olla – teise teatud moel olemine ei ole selle inimese põhi – see ei ole tema tavaline tase ega normaalsus – sellel olemisel on kindel eesmärk ja see on kindla rolli väljendus. Selline olemine kaob ära ja muutub teiseks siis, kui rolli ei võimaldata või kasutusele võetakse teine roll.
Vaadata tuleb inimest – kõrvale tuleb jätta tema võime luua endast mulje, mida teised tahavad kogeda. Mõistmine - siis, kui on võimalik üks, siis on võimalik ka teine. Teadlikkus – siis, kui maskid langevad ja inimene seisab iseendana ning valib olla enese tegelik põhi, siis ei ole see eksitus, vaid reaalsus.
Perekond/ suguvõsa/ klass jne, kui kindel kollektiiv, kindlas keskkonnas - on suletud tervik – sinna kuuluvad need, kellele on sealses koht. Mina ka – Mina vajan ka – Mina olen olemas – arvestage Minuga. Vägivaldses ja inimest vähendavas keskkonnas on vägivald sama tavaline nagu õhk – raske on seda välja tuua ja nähtavaks teha. See tegevus häirib ja kutsub esile vaenu. Mida Sina tahad, Mida Sina tõestad – Kes Sina oled selline, et tuled näitama ja osutama?
Vägivaldne keskkond ei tähenda vabadust ja iseseisvust, see tähendab kontrolli ja allutamist – kindlal moel käitumisi ja väljendusi. See tähendab sõnade ja tegude erinevust – tegude ja sõnade tegelik sisu ja tähendus nimetatakse teiseks – elatakse reaalsuses, kuid kujutletakse/ kirjeldatakse/ värvitakse see teiseks – seejärel nõutakse, et elataks ja toimitaks kujuteldava järgi – seejärel elatakse nii nagu kujuteldav oleks tõsi.
Väikesele lapsele, kuid samuti iga inimese psüühikale, on kahestuvas Maailmas elamine vaimset tervist rikkuv ja vaimset tasakaalu häiriv kogemus. Selleks, et sellisest kogemusest tervena väljuda, tuleb omada teadlikkust – tuleb teada ja näha seda, mis ja miks on käimas. See tähendab teadmist ja toetumist sellele, mis on tegelikkus ja mõistmist, mis on vale ja miks see on saanud kehtivaks.
Vaimne kasvamine annab teada, et oluline on mõtestada, tegelikkust, ise - tähtis on sõnastada, tegelikkus, ise. See on inimese sisemine kompass, mis enese informatsiooni kasutab – Mina tean, millega on tegemist – Mina tean, et tegemist on reaalsusega, kuid see ei ole Minu normaalsus. Mina ei võitle ega tõesta – Mina teen oma valiku – olen eraldi, ei vali lähedust, lähen ära.
Armastus ei tähenda valu, perekond ei tähenda üksindust, suguvõsa ei tähenda eraldatust – nende sõnade mõte on teine – nende sõnade alusel ja järgi elavate inimeste sammud peaksid vastama sõnade algtähendusele. Vägivaldne keskkond, kui kaaperdatud ühine, kasutab neid sõnu kattevarjuna – see ei ole kunagi see, mida näideldakse olemas olevat.
Inimesed valivad – inimese valikuga kaasneb. Näitab inimese täis kasvamise tasandit see, kas ta mõtleb enese valikuga kaasneva peale – kas ta vastutab enese sammuga kaasneva eest – kas tema samm lõppes, siis ja sinna, kus tema tahtmine/ väljendus sai olema või ta mõistis loo tegelikku suurust.
Inimesena kasvamist näitab see, kas inimene mõistab ja näeb enese sammu tegelikku ajendit - tema enda sisemine elu andis temale endale kätte suuna ja väljenduse viisi. Kas ta näeb ja mõistab enese sammu mõjul aset leidnut – tema poolt tehtu ja tema poolt jäetud jäljed. Kas ta võtab vastutuse, ühises tasakaalu hoidmise/ ühises tasakaalu taastamise eest.
Vägivaldse keskkonna tegelikkus – vägivalda teostanud inimene vahetab peale aktiivset faasi rolli – tema väljendus ja olemine muutuvad sellega. Rolli vahetusega lõpetab ta eelneva – seda nagu ei oleks olnudki – ta ju ei ole, seega ei ole olnudki – kui tema oligi, siis see oli põhjusega – teda sunniti selleks – see, kelle vastu ta vägivaldne oli, see tegi nii, et tema ei saanud olla iseendana, st teise rollina.
See, kes vägivaldse kohtlemise osaliseks sai, selle jaoks ei lõppenud lugu sinna, kuhu teine selle jättis. Teise poolt teostatud rolli vahetus tähendab vaikust ja ukse kaotamist – aset leidnule ei ole võimalik juurde pääseda – sellele ei saa selgust, selle kohta ei ole võimalik informatsiooni anda, seda ei võeta arutlusele. Poolikud ja ülemeelsed lõpud – inimene kaob ära, keeldub osalemast, keerab teisale – Mina ei pea, Minule ei ole vaja – ära tule Mind süüdistama ega laimama – Sina ise – tegele iseendaga.
Vägivallaga koheldud inimene on jäänud vajamineva informatsioonita – tema on segaduses ja proovib lahendada lugu, enese sees – kas Mina olen see, kes põhjustas teise reageeringu – kas Mina olin sel moel, et teine pidi/ kas Mina tegin nii, et teisel ei olnud valikut/ kas Minu pärast sai olema. Ärevatele küsimustele järgneb enesele suunavate juhendite andmine - Mina oleksin pidanud teist moodi olema, teisiti tegema – siis ei oleks olema saanud – siis ei oleks teise reaktsiooni olema saanud. See on enesele info andmine - teise teol oli põhjus – see olin Mina.
Tegelikkuses on – see oleks ja see poleks - teise inimese eest vastutuse võtmine ja selge info juurde vajamine. Vägivaldses keskkonnas näeb see täitmata jäänud vajadus välja tööga sektsioonis – iseenda sees – kuidas Mina saan ära hoida selle, et teine ei peaks sel moel väljenduma. Elus näeb see välja iseenda tunnetena loomisena – tunded on info, mis on kohale jõudnud ja mille alusel on enese jaoks vajalik samm ära määratud, kuid see jääb tegemata, sest tegeletakse tagajärgede alla neelamisega ja ära hoidmisega.
Omaks võetud suunatus, et teise reaktsiooni põhjus on Minus – on vägivaldse keskkonna pärand. See on manipuleeriva informatsiooniga kaasnev – ennast säästev ja päästev info tuli tagantjärgi – see tuli peale vähendavat kohtlemist, peale vägivaldset akti - siis, kui Sina oleksid – siis, kui Sina poleks – kuid Sina olid ja Sina tegid – seda enam ära muuta ei saa. Kuna ise põhjustasid, siis ka ise kogesid – kaevata, kuhugi ei ole ja keegi ei päästa Sind ära.
Teadlikkus – Mina olin osa teise inimese reaktsiooni käivitumises, kuid ei selle valikus ega teostuses – valik ja teostus lähtusid reageerinust endast. Tegelikkus – Mina ei põhjustanud vähendavat käitumist ja vägivaldset väljendust – see oli teise valik ja teise vajadus – tema vaimse taseme lahendus. Manipuleeriv info - Kui Sina ei taha kogeda, siis hoia ise ära – ära Sina ise tee ega ära Sina ise ole - tähendab vägivalda kasutava inimese poolset sõnumit, et tema ei võta enda poolt tehtu eest vastutust.
Vägivalda kasutab inimene, kes täidab mingit kohustust, mis ei ole selle inimese vaba valik – Mina ei taha, sest Mina ei saa – Mina ei saa, sest Mina pean. Mina pean` annab teada, et otsus – olla, jääda, teha – ei tule südamest ega ole oma – inimene ei ole oma looga rahu teinud – tema tahaks teisiti, tema tahaks ära, tema tahaks välja, tema tahaks kaugemale. Inimene vajab füüsilise keskkonna muutust, kuid see ei ole võimalik.
Füüsilise muutuse soov – vahetada keskkonda, vahetada seltskonda, välistada kedagi/ midagi - annab teada vaimse tasandi piiratusest – inimene ei tule enese info töötlusega toime – ta ei suuda ega oska endast aru saada ega endale elutervet lahendust anda – ta ei ole enese elu vastu võtnud – ta talub, kuid ta ei ole nõustunud sellega.
Piiratud vaimsusega inimene valib enese väljenduseks/ enese vallanduseks/ enese lahenduseks vägivalla – ta kasutab endaga ühes olijaid, et enesele parem enesetunne tagada ja enese jaoks parema Minana kohtlemist kogeda. Ta annab teada, et temal on selleks õigus – temale ollakse võlgu ja teda on viidud selleni.
Piiratud vaimsusega inimene tahab, et teda nähtakse nii nagu tema ise ennast kogeb ja oma elu näeb. Enese elu Ohver tahab, et teda koheldakse kannatanuna – tema vastu on oldud ülekohtused – tema on pidanud olema, andma, tegema seda, mis oli tema oma, mis valmistas temale raskust, millele teisel ei olnud õigust – Mina piire on ületatud, Minale ei ole ruumi, Minana ei saa olla – õiget tähelepanu ei ole.
Vägivalda kasutab inimene, kes elab suletud loos – temal ei ole väljapääsu ja tema jaoks ei ole vajaminevat. Vajaminev suurus on kihiline lugu - lugu avatuna hoidev vajadus on sügavamal – pealispinnal nimetab inimene valeks selle, mille/ kelle pärast tema oma elu elada ei saa – siis, kui vaba tahe ja isiklik elu kuuluvad inimesele, saab ta vajamineva kätte.
Tegemist on inimesega, kes võitleb enese teo/ valiku tagajärjega – ta ei nõustu sellega, mis kaasnes tema enda sammuga. Ta ei tunnista endale, et vajaminev oli puudu ka enne enese sammu – samm sai võetud ette, et saavutada puudu olev. Samm ei andnud vajaminevat tulemust, kuid vajadus jäi alles.
Samm tõi kaasa tagajärje, mis tegi võimatuks ka senise – see on informatsioon, mida on raske talutavaks teha. Vaimse piiratusega inimesele on omane kanaldada on frustratsioon sinna, mida ollakse valmis ja võimeline lõhkuma – seda selle asemel, et pöörduda sinna, kust tegelikult king pigistab.
Vaimse piiratusega inimesele on omane, et ta ei lõhu seda, millest ta loodab saada seda, mida tema vajab. Vaimse piiratusega inimesele on omane, et ta ei näe teisi valikuid – on üks ja ainus, kus tema jaoks on olemas võimalus – see on koht, kus temale on antud informatsioon, et see on võimalik või mille kohta ta omab pidavat põhjust, mis peaks tagama vajamineva.
Enese eluga nõustumatus annab teada läbi töötamata peatükist – inimene talub tagajärge, sest ta teab, et seda on võimalik muuta – seda siis, kui tema püüab kinni sinise linnu, keda ta lendamas näeb. Vägivaldse keskkonna ja inimest vähendava suhte argipäev – manipulatsioon inimesega – info andmine, et teistmoodi on võimalik.
On olemas inimesed, kes kasutavad ära selle võimaluse, mida nad näevad, mida neile pakutakse, mis on neile võimalik. Selle võimalusega seoses annavad nad lubaduse ja maalivad pildi, nad vihjavad ja peavad plaane – nad loovad kujutluse, mida kunagi täita ei vali. Nad annavad kasutada kujutluse, et saada see, mida tahavad. Siis, kui neilt oodata või küsida või nõuda lubaduste täidetust, siis nad lahkuvad, vihastavad, naeravad välja – siis nad paljastavad enese tegeliku näo.
Inimese psüühika, mis on juba haiget saanud, tahab tagasi kujutlust, sellest võimalusest, mida tõesena näidati – mis siis, et päriselt ei ole, mis siis, et tegelikkuses ei ole – anna kujutlus tagasi – räägi edasi, anna lootust, täida Mind usuga. Haiget saanud psüühikaga inimene on sõltlane, kes vajab järgmist uinutavat annust, et vältida kõledat tegelikkust ja valusat tõde – Mina ja Minu elu, sellisena.
Vaimne sõltuvus saab alguse vaimsest vägivallast - Minuga ollakse ja Mind tahetakse - Minuga ei taheta olla. Pidev vahelduv informatsioon, miski ei kinnita ainult ühte varianti, miski ei näi tõeline – kõik on võimalik ja kõige kohta on informatsiooni olemas - inimene valib sellest kompotist selle, mida tema tahab tõeks uskuda.
Uskudes, et teda tahetakse ja temaga ollakse – ta ei usu, et teda ei taheta ja temaga ei olda. Inimene näeb seda, mis kinnitab tema usku – inimene, kuigi ta kogeb tegelikkust, jätab kõrvale selle, mis seda ei kinnita. Inimene ei saa uskumist ära lõpetada – see lõhuks tema Maailma ära – vaimselt piiratud inimesel puudub informatsioon selle kohta, mida siis teha ja kuidas siis olla – ta ei tea, mis temast siis saab – tal ei ole teist Maailma, kui see, mida ta on ainsaks õppinud pidama.
Inimene, kes peab lapsi takistuseks, enese elu elamisel, annab sellest teada – Mina olen, sest Mina pean, kuid Sina ei ole Mind ära teeninud – Sina oled Minule võlgu selle eest, et Mina Sinuga olen. Sõnades sisalduv annab teada – Mina olen, kuid Mina ei taha – Mina ei taha Sind, sest Sind ei ole Minule vaja – kui Mina ei peaks, siis Mina seda ei teeks.
Minuga peab koos olema, sest teine ei saa teisiti valida – selline informatsioon keerab lapse tuksi. Laps harjutab ennast sellise infoga ja sel moel ennast väljendava teisega koos olema, koos elama. Harjutamine teeb meistriks – väikene inimene harjub ja hakkab pidama seda normaalseks ehk enese puhul õigustatuks – Minus on põhjus, et Mind ei taheta ega vajata – Minus ei ole väärtust ega olulisust.
Vägivaldse keskkonna kihilisus – on tavaline, et üks laps valitakse välja, kelle poole suunatakse see, mida ei saada teisale juhtida – üks laps saab enda vastutada selle, mida täiskasvanud omavahel selgeks ei haruta – lapsest saab põhjus, miks vanem ei saa seda, mida tema vajab, kuigi tegelikkuses jääb tema vajadus täitmata, sest on olemas teine vanem, kes ei täida enese kohust ega lubadust.
Selle lapse vastu suunatu on eesmärgipärane ja tahtega suunatud tegevus. On tavaline, et sama laps ja teised lapsed/ teised inimesed, kes selles keskkonnas on, kohtavad vägivalda, mis kaasneb vaimselt piiratud vanema hoolimatuse ja mõistmatusega – elus ettetulev informatsioon, mille töötlemise ja vastu võtmisega vanem toime ei tule, saab füüsilise kanalduse – negatiivse väljenduse, füüsilises vormis.
Kaasnev ja suunatud vägivald on eristatavad – kohtlemise vahe on nähtav ja seda näidatakse välja – kõik näevad seda. Laps, kes on määratud vastutama ja teisele adresseeritut vastu võtma, tajub ja näeb vahe tegemist – tema osaks ei saa sedasama, mis teis(t)ele – temal jääb puudu, tema ei saa kogeda, temalt võetakse ära, teda karistatakse – Sina ei saa – põhjus on Sinus, sest Sina ei ole, sest Sinus ei ole, sest Sinul ei ole.
Sõnum, mida suur ütleb lapsele, on see, mida ta tahaks öelda teisele suurele ja see on ka see, mida suur räägib, iseenda sees, iseenda kohta – kui tal on endast väljaspool see, kes on vähem enese Mina-st, siis tunneb suur ennast paremini – kui laps on, siis vanem ei ole – mõlemad ei saa korraga samas rollis olla. Viha ja raevuga segatud valu on inimese avanemine – see on haprus ja haiget saamise sügavus, mida haava teinule, kunagi välja ei näidata.
Erineva kohtlemise välja näitamine toob endaga kaasa elulise vajaduse olla ainus – olla kaks, et mitte jääda välja – et mitte saada võrdluse osaks, et mitte pealt näha. Seal, kus on kolm, on kaks ja on üks – üks on eraldi ja on väljas.
See toob kaasa suletud keskonda sisse programmeeritud vajaduse – olla ainus - siis teine on, siis teine valib, siis teine peab – siis teisel ei ole teist valikut. Haiget saanud psüühika peab normaalseks olukorda, kus inimene saab tähelepanu ja kohtlemise ja olemas olemise võimaluse alles siis, kui teisel ei ole teist valikut – ei saa valida, peab, on kohustatud armastama, ühes olema.
Valiku võimalusel tehtud valik näitab tegelikkust – osutab võimaluse kasutamist ja enese nähtavaks tegemist – see on tõsi. Täis kasvav inimene võtab vastu olemas oleva informatsiooni – tõde on see, mille inimene valib valikute olemas olemisel. Siis on näha, kas ta valib kõikide hulgast ja on oma otsuses kindel või ta oli sunnitud jääma/ olema, sest sellel hetkel teisiti ei saanud/ teisiti ei julgenud/ kedagi teist ei olnud – see oli sellel hetkel kasulik.
Vanemate patud nuheldakse laste kaela – suureks kasvanud laps mõistab, et vanem käitus temaga täpselt samal moel nagu vanemaga oli käitutud – vanemat ei valitud välja – kasutati võimalust, oldi sunnitud, oli kasulik. Laps sai kogeda seda, kuidas Mees oli Naisega käitunud – Ema nuhtles last Isa tegude eest.
Laps, kes ei ole vanema vaba valik, ei pea tundma süümepiinu ega kohustama, ennast, sel moel valiva inimesega lähedane olema. Ühiseid mälestusi on mõistlik luua selle inimesega, kes neid hetki väärtustab ja ühes oldud aega oluliseks peab – ta teeb selle nimel oma sammud teoks ja nähtavaks - oluline on koos oldud hetk – ühenduse loomine, kogemine ja hoidmine – järjepidevus ja kvaliteet.
Haiget saanud psüühikaga inimese tervenemise tee ei ole kerge – väga palju on inimesi, kes ei tervene kunagi – nad elavad oma elu ära nii nagu see kulgeb ja kuigi see - häirib, närib, on valus – nad võtavad seda enese ainsa võimalusena – teist valikut ei ole, teist teed ei ole – Mina olen selline – Minu elu on selline.
Haiget saanud psüühikaga inimene keskendub rollidele ja suunab ennast rollidesse – ta mängib välja selle, mida tema ei oska lahendada – ta otsib endale rolli, milles ta saab selle, mida ta vajab – ta loob endast rolli, millisena ta tahab olla/ mis talle vajamineva tähelepanu toob.
On tavaline, et ennast rollina loonud inimene kirjutab ise endale etenduse, milles tema saab olla iseendana – rolliMinana. Teda ümbritsevad, temaga ühes olnud on sinna sisse kirjutatud vajamineval moel – nad kinnitavad teda.
Osadesse kinnitatud on muutuvad ja on muutumatud – muutuvate muutuv elu kajastub etenduses, kuid muutumatu elu mitte – tema on see, kes on enesele valitud rolliMina vastaspool – see, kellega ise ennast võrrelda ja kellega saavad ka teised teda võrrelda – kuid ei tegeliku elu ja teekonna alusel, vaid paika pandud hinnangute ja vaatenurkade alusel – Sina, sellisena. Muutumatu elu ei saa muutuv olla, sest teistsuguse võrdluse võimalus võib tähendada enesele kuuluva show varastamist.
Selle jaoks, et etendus kestaks, enese tingimustel, läheb käiku vaimne vägivald ja manipulatsioon - usu, et saad selle, mida vajad - vajad seda, mida näidatakse olemas olevat - vajad seda, mida ühendav nimetus peaks tähendama - vajad seda, mis jääb puudu ja võetakse ära siis, kui ei ole õige ega vastav ega välja teeninud. Ära võtmisele osutamine loob illusiooni kaotusest - see on osutamine, et justkui oleks vajaminev olemas olnud.
Teise tegevus on sihikindel ja eesmärgipärane - tahtega suunatud - tema on see, kes tahab nii ennast, kui ka kasutatavat, teatud kindlal moel kogeda, näha ja näidata - Mina olen selline/ Sina oled selline. Vahetu on pealispind - selle all on tegelik vajadus - inimene ei taha seda osa iseendast, mis ei kinnita tema poolt etendatud rolli/ rolle - inimene ei ole ise ennast vastu võtnud - tema pealispind on see, mis kaasneb tema vastupanuga tegelikule iseendale.
Ennast rollina loova inimese tegu on kuri - on alatu valetada seda, mida ei ole ega saa olema - on alatu valetada selle kohta, mida ei valita tõeseks teha. Inimene, kes kasutab teist inimest, enese huvides - loob kujutluse teekonnast, millel tema ise kunagi ei kõnni. Tema ei tunnista enese tegu ega motiive - temal on teise olemas olemist vaja, kuid ta ei hinda teise olemas olemist. Tema jääb valetama enese kohta - teise vastu saab ta olla aus - Vaata ennast - Sind ei taha keegi!
Teadlikkus - see ei ole Minu ega ole see Mina - Mina ise valin, millise informatsiooni kasutusele võtan ja kuidas seda töötlen - vaimselt täis kasvav inimene ei võta tõesena valmis kirjutatut ega ette kujutatut enese aluseks - tema ise kirjutab enese loo ja valib ise enda tee, sest tema teab, kellena tema sellel kõnnib - tema on inimene.
Vaimne kasvamine on enese tee - vägivaldsest keskkonnast välja kasvada aitab enese vajaduse põhja välja kõndimine - Mina ei vaja vägivalda kasutavaid teisi enese ellu - nn vajamine tähendas teadmist, et teine/ teised on olemas ja sellest tulenevat hirmu - Minule on võimalik haiget teha - see inimene/ need inimesed on selleks võimelised - Minu sees elas teadmine, et Mina pean tagasi minema, Mina pean koos olema, Mina pean ennast seletama - Mina pean selle kogemuse üle elama. Teadlikkus - Mina ei pea - Mina saan valida minna ja olla, kui Mina sel moel otsustan, kuid Mina ei pea - Mina ise ei sunni ennast selleks ja Mind ei saa kohustada selleks.
Marianne
09.01.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar