Mustad varjud laperdades,
kui liblikad tiibade lehvides,
valget valgust takistades,
lendavad ümber ja liiga ligi.
Oma käed on enese silmade ees -
inimesed ise valisid
värvida valge mustaks,
et proovida elu teist külge
ja maitsta kaose külvamist.
Läbi oma enese
ja teiste elude tormates
käed püsivad silmade ees,
nägemata seda,
mida näha ei taheta -
enese poolt jäetud jälgedes
katki kukkunud Maailma killud on maas ...
Tuul ja torm külvavad kaost. Inimene oma elus tunneb pidetust – mitte miski ei sõltu temast. Käed püsivad silmade ees, kui tormatakse läbi oma elu, nägemata seda, mida näha ei taheta. Inimene on ja temaga on – juhtub - juhtub ära. Kas järgmise sammu ajal väriseb maa ja sinine õhuloss kukub lõpuks kokku?
Inimene ise otsustabki olla kaos – olla see, mida lõikab. Olla see jõud, mis ei seo ega hoia paigal, vaid tormab ja lükkab. Lõhub oma elu või ennast ära, et kui juhtubki, siis ei olnud ta ootamas, vaid tormise tuule pöörises ise kaost loomas. Inimene kasvatab kiirust, et ta suudaks olemas olla ja nähtavalt elusana oma elu elada.
Paigal püsimine on raske, see tundub võimatuna, sest nii pole inimene mitte midagi teinud, vaid lihtsalt olnud ja oodanud. Liikumises olles kasvab liikumise kiirus. Teiste samasugustega koos olles kasvatatakse kaoseenergiat, suurendatakse jõudu – veel enne, kui keegi ulatub puutuma, libisetakse eest ära või lüüakse vastu. See on enesekaitse, nii hoitakse iseenda Maailma iseendast eemal.
Kuidas kaoses korda luua ja selgust näha, kui on kiirus ja segadus, peadpööritama panevate vilksatuste virr-varr. Ei ole rütmi ega sidet aja, enese ega maaga. Tahtmatud liigutused on energiapursked, mis vallanduvad kordineerimatult. Inimene oleks justkui valesti kokkupandud või vigaselt programmeeritud. Ollakse, kui liiga võimas sõiduriist, mida ei tunta ega osata valitseda.
Vana aeg on käest libisenud või soovimatu. Uut, mida enesele haarata, veel ei ole. On vahepealne aeg, kus kõik see, mis on kuhjunud vajab väljundit. Kehalist väljendust. Oleks jalgade trampimise aeg, et kuulata ja ühineda iseenda südame rütmiga ja luua ise enesele tee kaosest välja. Kuid keha ei taha oma maist ja argist raskust tunda. Inimese meel tahab lennata kõrgele ja kaugele, et katkeks kõik, mis seob ja saabuks selgus, kes ta on, kui ta elab oma elu. Ta läheb ja proovib olla see, kes ta ei ole, et leida üles see, milline ta on - inimene põleb iseenda käte vahel ereda ja valusalt põletava leegiga ...
Marianne
09.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar