neljapäev, 19. märts 2020

Uute ja vanade vahel haigutav vahe maa






See on ühe Maa lugu – ühe pere lugu – aeg ja koht, kus inimene kaotas oma sideme maaga. See on selle paiga lugu – vahe uue ja vana vahel. Uued tahavad seda, mida neil siin ei ole – juuri. Maa nime kandmine loob sideme ja annab juured. Õigete nimedega inimeste lahkudes jääb alles maa, mida keegi teine ei saa, sest nad ei kanna maaga ühte nime – sellel, kelle oli, see ei tahtnud endale – tema ei võtnud oma teed vastu. Teised ei saa edasi anda, sest neil ei ole mida anda – maa ei ole nende oma. Maid on ostetud ja müüdud, kuid pole võetud vastu – pole ennast Maaga seotud – inimene ei ole osanud iseennast, siin selle maa peal, armastada. Armastus ei kadunud, seda ei leitud üles, sest ei olnud ega ole aega, et iseendaga iseendas olla.

Kivide sees on mälestused, mis kõnelevad läbi aja, inimeste lugusid, inimeste lugudes. Siin, selles kohas, on valusad vermeis haavad - juba ära olnud hetked, millest veel pole lahti lastud, sest lugusid vestes neid edasi ei räägita ja nii neid enam nagu ei mäletataks, kuid nad on koha energias ja paiga nimega ühes. See, millest ei räägita, on päriselt alles, sest lugu elab ja kestab edasi. See, mis oli eile, on täna siinsamas paigas – uued tulijad ja vanad olijad mängivad üha uuesti, uutes kordustes, vana lugu korrates, et ükskord ometi teise nurga alt vaadates, tänases päevas, ära olnu ära lahustada.

Isa tundis, et maa on MINU OMA – ta ei jaganud seda, sest maa oli tema oma – tema tugevus, juured ja side iseendaga. Maa oli tema ainus varandus, mis allus ja kuuletus, mis seisis ühe paiga peal paigas – ta nägi ennast maaga ühes – pojale ei olnud seal kohta. Poeg ei saanud kodus teha seda, mis oleks sidunud teda maaga ühte – tema sai vaid kasutada. Poeg ei saanud seda, mida vajas iseendale – tunda endas Oma Maa armastust. Armastuse puudus on inimese sees haigutav tühjus. Ilma armastuseta ei olnud hea olla, poja olemas olemisest ei sõltunud homne päev – ta ei õppinud vastutama. See, kes on juurteta, võtab ja kasutab, ei anna endast vastu, sest talle ei loe, kas läbi inimeste edasi antav kestab edasi - täna on tema aeg ja sellel ajal pole olnud eilset ega tule homset päeva. Isa võttis maa endale ja enda sisse. Maa ei ühendanud, vaid lahutas – õnnistus muutus karistuseks.

Maa on võetud ja antud kasutusele selleks, et saada endale OMA – kasutatakse, sest ollakse täna olemas ja kõik kuulub inimesele. Kasutades vaadatakse seda, mida inimene vajab maalt – ei vaadata tervikut ega seda, mida on maale vaja. Kasutades võetakse vajaminev – see on ühepoolne – maast saab vahend. Kui inimene austab seotust ja elu liikumist, siis ta hoiab energia voolamas – selleks, et maa seest ja käest saada, on vaja enne vastu anda – armastada oma ehk kõigile kuuluvat Maad.

Armastuses kõndiv inimene hoiab, sest tema on täna olemas, ta ei oma, vaid hoolitseb, et maa oleks ka homme olemas. Kui kõik on MINU OMA, siis seal pole homset, vaid ainult tänane päev, mis kestab igavesti – terve ühe inimese aja. Isa oli ja omas, kuid ta ei tahtnud edasi anda, sest see oleks tähendanud, lahti lastes, OMA ära andmist. Ilma armastuseta sai Maa hoidmisest kohustus, kadus põnevus ja alles jäi raskus – tulemust ehk homset päeva ei olnud enesele enam vaja – tänane päev alles kestis ja selle sees tuli ellu jääda.

Sina, kes Sa kõnnid täna Maa peal, vastutad selle eest, mis on täna olemas. Sina hoiad seda alles ja anda selle edasi – Sina oled võtnud vastutuse, sest elad teadmisega, et peale tänast tuleb homne päev.


Marianne

19.03.2020.a



Kommentaare ei ole: