Lähen ja astun – teen seda sellepärast, et minu sees on soov
ennast väljendada. See, mis on minu sees kasvanud leiab vormi ja
läheb Maailma oma elu elama. Tunnen ennast vaba ja võimsana –
naudin seda olemist, mida tähendas enda sees loomine ja lõpuks
tajutavat kergendust, kui näen oma loomingut valminuna enese ees.
Kuid, siis tuleb rahutus ja mul ei ole enam seda, mis minus oli –
ma ei ole enam ootuse ärevuses ega õhinas, et nüüd ja kohe sünnib
ime. See kõik on juba ära olnud. Seni, kuni ma ei kõnni tuntavalt
uue teel ega vaata enese sisse, vaatan Maailma ja kontrollin üle
seda, kuidas minu looming oma elu elab. Kui minu sees enam ei ole,
siis tahan läbi lendulastu kogeda põnevust ja tunda rahul olemist.
Kontrollin seda, kuidas loomingul läheb. Kontrollin, sest tahan anda
endale turvatunde – kui mina astun ja teen, siis teised on minuga.
Siis on minus teadmine, et kõndides oma teel, nemad näevad ja
näitavad selle välja, et on minuga ühes ja käivad kõrval.
Kontrollin, kes, kui palju ja millal – kasvab rahulolematus ning
võsub pahameel – nii vähe, seda ei ole hulgas, sellelt ei saanud.
Võtan isiklikult, sest loon võrduse, kuna olen alles seotud.
Minu sees on hirm vaadata kui palju inimesi on reageerinud, sest
kardan seista seal väljas üksinda. Number, mis minu sees
rahulolemist hoiab, on minu enese poolt mingil x hetkel paika pandud
– seda on vähe, see on paras ja see on kingitus. Number tähendab
saadava tähelepanu kogust, mis kindlustab või vähendab
turvatunnet, õnnestumise suurust ja minu seest väljas oleva Mina
väärtuse hulka.
Turvatunne on ohus, sest näen endas inimesi, kes on olemas, kuid
pole reageerinud – ma ei saa aru, miks nad ei ole seda teinud –
ma ei tea, mis on valesti läinud. Selleks, et olla rahulolev ehk
täidetud, peab olema minus rahu, milles olemine püsib tagasiside ja
tähelepanu peal. On uskumus, et teisiti tehes ei oleks ma
tasakaalust väljas ja sel juhul oleksin püsinud heas tundes. Oma
uskumust uskudes, hoian mina ise alles sidet olnu ning oleva vahel ja
otsin kohta, mida oleksin võinud teisiti teha.
Ometi ka tähelepanu saades kasvab minu sees rahulolematus ehk
tühjus, sest saadav ei jää püsima. Tehtu ei ole igavesti
tähelepanu keskmes – uus elu tuleb ja läheb mööda. Mina välises
jään maha sinna kohta, kuhu ajaskaalal paigutusin. Ma ei saa seda
hetke korrata, sest see on juba läbi – kaotan iseenda ja
sellepärast tunnen tühjust endas. Kui suudaksin olla rahus, siis
saaksin väljahingata ja kergelt edasi astuda. Kui ma oleksin midagi
teisiti teinud, kas siis oleks midagi teisiti olnud, kuid olnut enam
muuta ei saa – on tulemus – ja on enese vastuvõtmine.
Pahameel ehk viha annab jõudu, et lasta olnul minna ja vaadata edasi
ning astuda uus samm. Seni, kuni vajan, et vana veel töötaks ehk
täidaks, pole uut sihti ja on tasa kaaluta olek – minul oli, kuid
enam ei ole, sest minu sees veel ei ole. Sel hetkel on väline
olulisem, sest seal olen olemas – kui loodav oli minu sees, siis
olin mina kõik ja enamgi veel. Minu seest väljas olev Mina viib
tasakaalu, sest seal oleks mind justkui rohkem. See oli minus – see
ei ole mina – mina ise olen siin, enese sees.
Marianne
16.03.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar