Õige tähelepanu III – tähelepanuvärvidemuusika on miraaz liivakuivas kõrbes

Selle tegemiseks, mida mina ise ei taha enese jaoks ja pärast teha, vajan teiste tähelepanu. Kui elu ja lahendused voolavad minuni läbi teiste, siis tähendab tähelepanu kaotus seda, et mina ise olen korraga vale ja minu Maailm on katki. Mina ei saa teiste tähelepanu kontrollida, et saaksin oma Maailma ära parandada – ma ei tea, mida teha. Vajan teiste tähelepanu, et see näitaks õige suuna kätte – ilma õige tähelepanuta olen õhuta jäänud hääletus – ma ei kuule ega näe ennast – mind ei nähta. Mina ise ei julge edasi astuda.

Õiget tähelepanu püüdes kontrollin ennast, et suuta anda vajaminev, seal vaigistan enese loovust ja pigistan ennast raamidesse, milles saan anda kontrollitud tulemuse. See on hirmutav kogemus, kui ma ei tea, kes ma olen kohas, kus kaob tähelepanu, mille paistel saan olla see, kes ma arvan end teadvat olevat. Teadmata, kes ma olen, vajan õiget tähelepanemist, mille valguses saan olla parim – see, millisena mina tahan ise ennast näha.

Leidsin võimaluse ja valisin astuda, kuid seda tehes tundsin, et mina ise tegin enesele liiga ja selleks, et anda enesesse tasakaal tagasi, pidid teised selle minu jaoks looma – püüan kontrollida Maailma – loon sinna korra, siis saabub rahu minu sisse – õige tähelepanu saamine on märk, et õnnestusin. Iseenda arvelt ressursse kasutades olen vahend, kellegi teise eesmärgi saavutamiseks – ma ei ole seni rahul sellega, mida teen, kuni pole saanud enese jaoks seda, mida vajan. Minu poolt tehtu toidab, kuid ei täida – läbi selle sünnib puudus – kaob aeg, mille olen tahtnud iseendale anda – suutmata lubadust täita suurendan kontrolli enese üle, et kiiremini kaugemale jõuda, kuid seda tehes karistan iseennast, sest mina ise vajan oma aega oma elu elamiseks – kui ei vajaks, siis poleks torme – seega peavad teised – need, kellele ennast müün – maksma, et minul oleks iseendale ettenäidata tõestus – miks mina teen seda, mida teen – enese arvelt.

Kas mina julgen kaotada seda, mis minus on, et jõuda tulemuseni või kardan kaotada, sest tulevik pole veel käes – kui olemas olev kaob ära, siis minul pole hiljem võimalust uut sammu teha. Võimalus on samm edasi, kuid hirm, vajadus kindluse järele ja omada tahtmine loovad pinnase seisatumiseks – see on alalhoidmise instinkt. Tarve hoida alles see, mis minul on, sest minul ei ole seda, mida minul veel ei ole.

Enese sügavustes olles mina ei vaata seda, et mina ise olen enese jaoks olemas – mina olen see, kes ei anna ega loo enesele seda, mida vajan – ma ei õnnestu. Minus on hirm, et leinates seda, mida minul ei ole, kaon oma tunnete sisse ära. Seega olen mina ise viimane, mis minul kindlalt alles on ja seega tuleb minul täna iseennast alal hoida – kust leiaksin enesepeegelduse, mis näitaks mulle minu väärtust – mina olen piisav – ma olen enesest lahti laskmas, et vabadusse astuda.

Selleks, et ise enese tulevikku kohale jõuda, tuleb mul täna astuda ja selleks on vaja kasutada seda võimalust, mis minul täna olemas on – luua ise läbi iseenda omale tulevik. Kui minu väärtus tuleb läbi teiste tähelepanu ja ma usun, et olen vahend selle püüdmiseks, siis hoian iseennast kindla hetke jaoks – kui täna anna ära oma aja, siis minul pole homme seda, mida oleksin pidanud selle vastu saama. Väärtus pole sellel, mida teen, vaid sellel, mille reaalselt vastu saan – tegemine ei loo enamat – tulemus peab selle andma.

Minuga jääb see, mis tuleb läbi minu enese – kaob see, mis tuleb läbi teiste. Läbi teiste saamiseks tuleb mul iseennast müüa ja nii lõhun tuulte käes ennast. Läbi iseenda kulgen ma enese teel – voolan enese loominguna. Läbi teiste hindan ennast väljast ja vajan edasi olemiseks teiste tähelepanu – kui saan, siis teen, kui ei saa, siis otsin teist allikat, sest olen tähelepanust sõltuv – see osutab õiget ja valet mind.

Mina ise tahan olla nähtamatu, sest kui keegi mind ei näe, siis nemad ei tea, mida mina teen ja nemad ei saa mulle öelda, kas mina olen õige või vale – mina ise saan proovida oma elu elamist – mina saan anda endale vabaduse eksida ja olla, jätta pooleli ja edasi astuda – mina saan ise oma elu maitsta ja ise otsustada.

Kas tehtu paneb minu helisema või loob tühjuse/ täidetuse, mida peavad teised oma tähelepanemisega täitma või tühjendama. Kas mina ise loon iseendas, ennast kuulates, tasakaalu või ootan teiste tähelepanemist, mis tasakaalustaks – tee seda, siis oled - ära tee, siis ei ole. Tähelepanu vajades võrdsustan ise enda minu poolt tehtuga. Mina olen see, mida mina ise loon – mina olen see, millisena mina ise ennast loon – kui mind on teistele vaja, siis loon ennast sellisena, mida neile on vaja. Kui minul enesel on vaja seda, mida teen, siis teen seda ise enda jaoks ja pärast – olen iseendale olemas ja edasiviiv tee.

Marianne

20.02.2020.a