Igavikuline Aeg jääb minu ja tuleviku vahele. Järgmise sammu ootel
tundub vahemaa mõõtmatu. Tean, et minul tuleb iseennast ületada ja
lihtsalt astuda, kuid ma ei taha kulutada oma aega, vaid ulatuda kohe
selleni, mis ootab, seal kaugel, mind ees.
Tean, et mina ise määran, kui pikalt kestab maa uue ajani. Vanadest
hirmudest ja uskumustest saadetuna ei looda ma iseendale ega usalda
iseennast – tean, et läheb veel aega, enne, kui kohale jõuan.
Kardan, et tulevik kaob, seni kuni kõnnin käesolevas lõppematus
hetkes, lihtsalt ära – ja mina jään ilma.
Tahan kindlust, et võttes hetke kõndimiseks vastu, saan sama aja
seal, kus minu ootus on juba kohal. Ostan ja vahetan, iseendalt
iseendale, aega aja vastu – olen igavikulises ajas ajaga hangeldaja.
Marianne
10.02.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar