Mina tean, sest mina usun – Mina usun, sest mina tean – Mina lihtsalt tean

Uskumus on inimese loodud selgitus, miks ta koges sellist tähelepanu, millega ta toime ei tulnud. Inimesel on vaja uskumusi, et vältida soovimatu tähelepanu kordumist. Inimene loob uskumuse kohas, kus ta tunneb, et on iseenda väljendusena ebaõnnestunud. Uskumust enese sees alles hoides soovib ta vältida taaskord sama tulemuseni jõudmist – kui inimene teab, sest usub, siis pole tal vaja teatud moel astuda, teha, olla jne.

Inimene ise suunab oma tähelepanu uskumusele, mille on enese aitamiseks enese sisse loonud – see on justkui fakt ja tõe teadmine – piir ja raamid, mis hoiavad inimese paigal ja Maailma paigas. Uskudes ei taha inimene vaadata ega lubada ennast sinna, kus asjad pole paigas või võivad muutuda. Uskudes pole tal vaja kohaneda ega tunda hirmu teadmatuse ees, kas ta seekord õnnestub või ebaõnnestub.

Teadmine – mina olen – on vabadus. Uskumine – mina olen – on piir. Uskumus takistab, sest vähendab potentsiaali ja peatab liikumise enesele lähemale. Teadmine loob selguse ja annab jõu, et edasi astuda. Teadmine on kindel jalgealune, sest see peab ja kannab. Uskumus vahetub ja muudab nägu. Kuidas teha teadmise ja uskumuse vahel vahet?

Uskumiseks on vaja tõestust, mille inimene saab, kui õnnestub või ebaõnnestub – sellest loob ta endasse mustri, mida vajadusel korrata soovitud tulemuse saamiseks või nö teab kindlalt, mida tuleb vältida soovimatu tulemuse kordumiseks. Teadmine on mõistmine, see on allika vee puhtus ja selgus inimese sees ning selle jaoks ei ole vaja tõestusi ega nö vettpidavaid fakte. Teadmine – see on, see on lihtsalt selgus inimese sees.

Uskumused piiravad inimese potentsiaali olla tema ise – see on pidev enesekontroll ja toimetulematus iseenda poolt tehtud sammude tagajärgedega ning Maailma puudutusega. Uskumine tähendab uskumist, et kõik kordub, sest kunagi on juba nii olnud ja tehtud – tulemus on ettemääratud ja teada – inimene teab, sest ta usub.

Uskumusi on vaja, et ennast hoida enese see kasvavate tunnete eest, mille talumisega inimene toime ei tule – inimene ei taha suunata tähelepanu endasse ega vaadata iseennast. Kui on olemas uskumused, siis inimene teab, et tal pole vaja teatud moel ennast liigutada ega elamisega teatud moel pingutada, sest see tundub liigse ja ebavajalikuna, sest sellel ega millelgi ebavajalikul ehk ebaharilikul e erinevusel pole mõtet, kuna tulemus on ju ette teada.

Tulemus st tulem ehk inimene ise ja tema elu on olemas, kuid vahe on selles, kuidas ja millisena inimene selleni jõuab – vahe on temas endas – kas ta näeb ennast kui vahendit, et saada soovitut või vältida soovimatut või ta teab, sest ta teab, et tema ise ongi tulemus, iseenda poolt astutud sammude tulemus.

Uskumused sünnivad, kui inimene kogeb, et uksed ei avane või sulguvad tema ees – takistused teel on õppetunnid. Selle asemel, et vaadata endasse, keerab inimene kõrvale või sulgeb silmad, et mitte vaadata kogetud kogemust ja astuda sellest läbi, sest see on juba möödunud hetk, millest jäi mälestus. Uskudes seisab inimene ise takistusena oma teel ja oma elus paigal, sest ta tahab „õppida”, kuidas luua oma ellu see sama või teine tulemus siis, kui tuleb järgmine kord, siis, kui tema elu kordub ...

Marianne

16.09.2019.a