Kas peegeldus on nähtav jälg Inimese teekonnast

Kui mõelda, et kõik see, mida inimene enese ümber näeb ja kogeb, on tema enda reaalsuses loodud Maailm, siis, miks ta ikkagi usub, et temast endast ei sõltu pea midagi. Inimene tunneb, et tema on vaid kübe aegade tuulte meelevallas. Kuid, kui mõelda, et inimene ise ongi Aeg, kelle üks elu on üks lugu oma alguse ja lõpuga -see on lugu, mis on üks, Inimesena elatud, hetk Igavikus.

Kui inimene tõesti elab ja on oma reaalsuses, see tähendab, et tema elu on tema enese looming, siis miks see ei ole selline nagu ta soovida ja unistada oskab. See on endas teadmise vastuvõtmine, et inimese elus on olemas täpselt kõik see, mis temal selles hetkes vaja läheb – ei vähem ega rohkem. Tema elus on kõik see, mis on temale vajalik, et oma teel edasi astuda. Seal on need kohad, inimesed ja tunded, millega inimene värvib ja täidab oma Maailma, kus tema parim võimalik saab realiseeruda. Kui oleks vaja midagi või kedagi muud, see oleks olemas, sest siis, inimene ise looks selle oma ellu.

Inimene läheb sassi erinevatest peegeldustest, mis loovad, moonutades reaalsust, tema elust kõverpeeglitega ruumi, mille sees ta enam ei tea, mis on see, mis on olemas ja mis on see, mis on läbi tunnete loodud ettekujutus. Elust saab peeglitega tuba, kust ei leia enam väljapääsu, sest vaadates peeglisse usub inimene, et see seal ongi suur ja ainuõige Tõde.

Peeglid on käegakatsutavad seinad, mis takistavad teed, sest seisavad ees ega lase mööda või läbi. Pildid, mis peeglitest vastu vaatavad, muudavad inimese vaatenurka iseendale. Inimene usub peeglisse vaadates, et tema ongi just selline, sest ta ju vaatab iseendale sellisena vastu. Inimene unustab, et iga peegel näitab teda erinevalt ja neid peegleid on täpselt nii palju, kui palju suudab inimene tundeid tundes endast erinevaid ettekujutusi luua.

Inimesele teeb kogetav valu reaalselt haiget. Surm on käegakatsutavast reaalsusest lahti laskmine – iseenda peegelduse ära andmine. Kas Aeg peatub ja lõppeb otsa, kui kell enam ei käi, sest süda jäi seisma? Kell on tegelikult ainult vahend, et aega nähtavalt mõõta – Aeg ei kao ega lõppe kella vaikides.

Liivakellas libiseb viimane tera kuhja esimeseks ülemiseks ja läbi loetud Aeg on nähtavas kuhjas koos. Kui keerata liivakell teistpidi, siis hakkab liiv, alla nirisedes, taas mööduvat aega lugema. Inimeses on tarve näha, käega katsuda tunnistusi ja tõestusi – olla kindel, et kui tema on näinud, siis järelikult on see olemas. Kui tema ei ole näinud, siis ta ei tea, mis on see, mida ei ole – peegelduseta pole tunnistust olemas olemisest – peegeldused on nähtavad jäljed inimese teekonnast.

Inimene Inimesena võib jonnida, solvuda ja vihastuda, et miks tema elu on just selline nagu see on – see on tema protest – püüd lõhkuda peeglite peegeldused. Inimene Hingena teab, mis, miks ja kuidas. Hing teab, et kui Inimene ise oma teel kõndides, ise kogedes, ise ei õpi, siis tuleb korrata kordusi, kuni Inimene oskab peegeldustes näha iseennast – teeb vahet olemas oleva ja ettekujutuse vahel – ta ei vaja enam enese nägemiseks peegleid.

Marianne

30.09.2019.a