Kivid - side Ajaga – 6/ 10

Kivid on ka väiksena olles suured. Kivid on paigas ja püsivad. Kivid on ühteaegu kõik ja ei midagi, sest nad on Aeg, mis on nähtaval, mida saab puudutada, taskus kaasas kanda ja mille peal saab kõndida või varju pugeda. Kivi sees on mälestused tallel.

Kusagil esimeses või teises klassis käisin Hiiumaal. Tee viis Sääretirbile ja selle lõpust tassisin kaasa nii 300g raskuse, ploomikarva punase kivi. Võtsin ta endaga ühes, sest nägin kivi peal elevanti. See kivi seisis aastaid Tabasalus aknalaual, Soosaarele kolides võtsin ta kaasa. Kord koristades vaatasin kivi ja enam seal elevanti ei olnud. Kivi läks looduse sisse tagasi.

Mäletan, et Keila-Joal olles meeldis mulle kivilt kivile edasi kulgeda. Sealsetel, kaldaliival ja meres lebavatel kividel oli seda hea teha, sest jää oli neid sinna heldelt laotanud. Meditatiivne kulgemine, pidev liikumine üha edasi ja edasi. Tasakaal ja enesetunnetus, hoog ja lõppematus ning siis tuli maa või meri vastu ja edasi liikumiseks pidi ümber pöörama, tagasi minema.

Mingi perioodi jooksul leidsin ja võtsin kõikjalt kaasa auguga kive, sest need pidid õnne tooma. Hispaanias käies oli taandunud merest paljaks jäänud liival hulganiselt kauneid ja eripäraseid kive – loomulikult rändasid nad kohvris minuga kaasa. Tabasalus elades ja sealse pankranniku all kõndides, avastasin 30 aastaselt enda jaoks kivistised. Sellest sai omaette eesmärk – iga kord oli vaja uus ja selgem ning terviklikumalt nähtav mälestus leida, kuid, kuidas võtta endaga ühes tükk, mille peal on palju erinevaid kivistisi, kuid, mis on poole auto suurune või mõni natukene väiksem – ei olnud võimalik.

Soosaarele kolides arvasin, et nüüd on kivistised kaugel, sest meri jäi Tabasallu maha ning uue mereni oli 36 km maad, kuid siis ma veel ei teadnud, et meie maja ja maad asusid endise merepõhja peal. Lume sulades läksin oma valdusi esimest korda üle vaatama ja seal, mustaval mullal, lebas täiuslik kivistunud trilobiit. Veel leidsin kivistunud korallipuhma koos väiksemate teokarpide ja taimedega ning, kui valla teedele karjäärist toodud kruusa laotati, siis olid leiud minu jalge ette toodud. Õhtuti jalutamas või rattaga sõitmas käies tõin järjest uusi avastusi endaga kaasa - kivistunud elu kuhjad kasvasid.

Tabasalus oli minu jalge all paas, mis astus vastu, pudenes ja neelas mulla. Soosaarel ei olnud labidaga kaevamine teema, sest mulda ja liiva oli sügavuses poolteist meetrit vähemalt. Kõrgemal künkal leidsin kivikangru, millel kasvasid haavad. Sealt oli hea üle laiuvate põldude vaadata. Raudkividest vedasin endale ja kärule liiga tehes kiviaia kokku – madala ja lühikese – kivid osutusid raskeks, kui proovisin neid enese soovi järgi liigutada. Metsas oli rusika suuruste kivide kuhi – eelkäijate poolt põldudelt kokku korjatud saak – nendega vooderdasin, enese poolt labidaga kaevatud, basseini põhja ja seinad.

Ajal, mil ma enese sisse kõndides avanema hakkasin, poetusid minu teele südamekujulised kivid. Korraga oli ka minu enese kodutee neid nähtvalt täis ja Maailmas ringi käies ootasid nad paigal seistes meie kohtumist. Kive oli erinevate suuruste ja värvidega, neid võis kohata kõik võimalikes paikades ning neil oli üks ühine joon - nad olid selgelt kivist südamed.

Kaks aastat tagasi, suvel, oli pojal sünnipäev tulemas ja vanematel oli soovitatav selleks ajaks endale teine paik otsida – otsustasime Soome sõita. Ühepäevasest reisist sai kolm päeva huvitavaid hetki. Algne eesmärk sisaldas endas tegelikult sügavamat – mina tulin Soomega kohtuma. Ma leidsin kaljud, suured kivid, mis on maapinna peal ja mille peal sain kulgeda üha edasi ja edasi, kordagi maad puudutamata. Kui ma otsisin endas vastust küsimusele, kus on Aja mälestused, siis vastuseks leidsin, et need on kivis. Tollel suvel kinkis Soome maa mulle südamekujulisi kive ja ma teadsin, et olen koju jõudnud.

Kutsun Soomet oma Isamaaks. Siin, minu kodus, on see, mida mina praegu vajan – kaljud, meri ja avarus. Kaljud on hiiglaslikud kivid, mida taskus kaasa ei tassi ega paigast liiguta. Kaljud seisavad kindlalt ja kõrguvad üles poole ning neil kõndides astun valguses. Kui sõidan, käin või aerutan kaljude vahel, all või kõrval, siis tajun eneses rahu ja sidet Ajaga -  mina - kivi - kaljud - Aeg.

Marianne

17.09.2019.a