neljapäev, 5. september 2019

Siis, kui mina ei usalda inimesi ...





Kui ma tunnen ja mõtlen, et mina ei usalda inimesi, siis tegelikult tähendab see seda, et mina ei usalda iseennast. Mis on see, mida mina ei suuda – mina ei suuda ise ennast kontrollida. Mina ei taha kogeda kõike seda, mis minu valitud valikutega võib kaasneda, sest tean, et igal minu sammul on tagajärjed. Mina tean, sest olen kogenud, et vahel minu sõnad, teod, mõtted, valikud jne viivad mind tunneteni, millega koos ja mille sees olla ei ole üldse mõnus. Minu enese valikutest sündinud tunded loovad minu sees keskkonna, kus minul ei ole hea olla.

Vahel, selles kohas, kus minul on võimalus ja õigus kaitsta ennast, mina ei julge seista enese eest. Minus on hirm, et minu enese hoidmine pahandab kedagi teist ja minu valik näitab talle, et mina ei usalda teda – ma kardan teist solvata. Ja siis, mina lähen ning mõtlen, et miks ma ometi ei andnud tol hetkel endale seda, mida vajasin – turvatunnet. Ma küll teadsin, mida vajan, kuid jätsin selle siiski tegemata.

Mina ei usalda iseennast, sest ma unustan enese kohas, kus tahan hoida teise inimese positiivset tähelepanu endal ja alles ning just selle nimel olen valmis enese jätma. Siis ma lähen ja vaatan seda, missugune teine inimene oli ning olen ise solvunud, et ma ei saanud seda, mida vajasin. Solvudes peatan endas aja, sest tahaksin võimalust, et tagasi minna ja uuesti olla selleks, et muuta tulemust.

Solvununa olles ei taha mina ennast mõista, sest ma ei saa enda sees aru, miks ja kuidas ma valisin just sellise lahenduse ning siis otsin valikuid, kuidas vajadusel ennast teise eest kaitsta, sest ma ei usalda inimesi ...


Marianne

05.09.2019.a



Kommentaare ei ole: