Usaldamatus on inimese enese kaitse taktika

Täna hommikul küsisin endalt, mis on see, mida noorema poja viimase aja käitumine mulle ette näitab. Milline on see lugu, mis ootab lendu laskmist - alustasin pojast ja jõudsin iseendani ...

Kui inimene kogeb oma elus hetke, kus temaga toimub midagi, mida ta kogeda ei taha, siis on tal endast kahju, sest ta tunneb ennast selles hetkes, kui lõksus kinni olevat ja ta usub, et ta ei saa sealt ära minna. Inimene väljendab oma protesti toimuva suhtes ning suunab kogu oma tähelepanu leidmaks erinevaid lahendusi ning koondab oma jõu, et lõpetada see hetk ja pääseda välja.

Inimene keeldub, enesekaitseks, vaatamast keerulist hetke kui oma teekonda, mis algab, kulgeb ja laheneb. Inimene ei taha olla kohal selleks, et tunda. Ta ei taha olla selleks kohal, et läbida. Ta ei taha ise ennast kanda, et ennast hetkes hoida. Inimene tahab koheselt iseendaga toimuva kui vahetu kogemise lõpetada. Ainus võimalus tundub öelda EI ja kui vaja, siis teha seda kõikvõimalikel viisidel, mida inimene selles hetkes kasutada oskab.

Kui inimene teab, et kohe kohe jõuab kogemine kätte, siis protestib ta veel enne, kui hetk algab, ta jätkab siis, kui lugu kestab ning toriseb edasi, kui loo lahendus on mööda läinud. Inimene saab alles siis endas rahu luua, kui väline enam ei sega ega ärrita – inimene liigub väljast poolt sisse, sest ta ei oska veel enese sees rahu luua. Inimene alles õpib, kuidas olla ise ja endas siis, kui Maailm tema ümber tiirleb ja omal moel elab. Alles siis, kui välised ärritajad on tasalülitatud, saabub rahu ja vaikus inimese sisse.

Inimene tunneb, et tema peab suutma välise enda jaoks korda teha – saama selle iseenda tahtmise järgi seada. Inimene tahaks elavast hetkest välja astuda nii, et kole ja raske koht jääks vahele. Ta usub, et kui Maailm teda enam ei puudutaks, siis tema enam ei tunneks. Kuid, kuidas olla enda sees ja rahus, kui Maailm tuleb, möödub või lihtsalt on ja see ikkagi puudutab inimest?

Kui inimene on endas ja oma ette, siis ujub ta vahel oma mõtetest välja, et kontrollida, mida Maailm tema ümber teeb ja kuidas see teda mõjutab – tema alateadvus on valvel, et olla valmis teda hoiatama. Sel hetkel, kui inimese mõte ehk tähelepanu liigub teadmisele, et tema ei suuda Maailma kontrollida, kaob rahu tema seest ja ärevus kasvab – inimene vajab kontrolli ja lahendusi, kuidas saavutada kontroll enese üle.

Inimene teab, et tema turvamüüris on augud, millest võib tuleneda oht, kui ta ei ole selleks ettevalmistunud, seista vastamisi teadmisega, millega ta toime ei tule ning sellepärast tema alateadvus ongi valvel, et inimene ei unustaks kontrollida kohti ja inimesi, millega ja kellega seoses on tal olnud negatiivsed kogemused. Inimene ise hoiatab ennast ette ja selleks suunab ta ärritaja ilmnedes oma tähelepanu kontrolli alt väljas olevale Maailmale, et ta teaks ennast ettevalmistada – see on inimese enese kaitse tehnika - inimene ise kasvatab endas ärevust, et iseennast kontrollida - ta suunab oma tähelepanu tundelt, mida ta väldib tundmast - enese kontrollile, kui enese kaitsele.

Inimese mõtted lähevad sellele ajale, mis on juba ära olnud, et mälestused elustuksid ja annaksid talle vajamineva tunde abiks. Inimene hoiab oma mälestused ärkvel selleks, et mäletada, kuidas ja mis toimus ning mida see inimesega „tegi” - need seal ongi põhjused, miks inimene ei saa Maailma usaldada, sest kui äkki juhtub uuesti, siis läheb ikka nii, et ta jõuab sama tulemuseni välja ja JÄLLE ta kogeb ... ning siis ta tunneb, et järelikult ta ei ole ikka veel selgeks õppinud, kuidas ja mida teha, et jõuda teise tulemuseni - õppinud selgeks, kuidas vältida tunde tundmist– inimene kardab teadmist, et tema pole suutnud muuta või sundida muutuma – kuid keda, kas ennast või Maailma.

Inimene kardab kogeda seda sama, juba ära olnud tunnet, sest sel hetkel tajuks ta oma jõuetust. Kui inimene ütleb, et ta ei oska oma tundest vabaneda, siis tegelikult tähendab see seda, et ta ei taha oma tundest lahti lasta – ta tahab tunde seest välja, kuid ta ei taha tunde seest läbi kõndida. Inimene ütleb, et tema ei usalda, see tähendab, et tema ei taha usaldada, sest siis on tal õigus ennast kaitsta ning jätkata kontrolli enda ja Maailma üle, et olla valmis vältima teatud olukordi selleks, et elimineerida võimalused juba kogetud tunnet uuesti kogeda.

Iseennast mõista on kergem, kui ärevust kandev hoiatus puudutab vahetult juhtuvat, kuid raskem on näha mustrit kohas, kus enese kaitse ettevalmistamine puudutab üsna kaugelt tulevat hetke.

Marianne

06.09.2019.a