Sina ja Mina lood XVIII – Varjatud hetked Minu elus

Vahel, oma aja sees tagasi vaadates, ei taha Mina näha seda, kuidas kunagi olin valinud olla, teha, öelda. Minu tookordne käitumine tundub Mind häbistades määrivat ja vale olevat, sest seal olid Sina, kellele tegin ülekohut, kui ei osanud olla hea hetkel, mil läbi Minu sees kasvanud tunde lahendasin iseenda olevikku. Mina hoidsin mälestust eneses alles, sest tundsin kahetsust ja häbi, et Mina olin Mina ise ja tegin Sinule iseendana olles liiga.

Miks Mina ei olnud, osanud, suutnud olla teistmoodi, teistsugune? Mina ei näinud tookord enda valikut sellisena nagu täna näen, sest tollel ajal olin hetkes olles oma tunnete sees, kuid täna vaatan kõrvalt ja tunnetest väljas olles. Mina näen tänases päevas seda, mida Mina tookord ei osanud vaadata. Mina tean tänases päevas seda, mida Mina tookord veel ei mõistnud. Olen soovinud oma lugu muuta, kui saaksin seda teha – elaksin selle uuesti, teistmoodi läbi.

Mina ei saa muuta olnut olematuks, kuid Mina saan minna oma mälestuse sisse ja öelda Sinule – „Palun vabandust! Minul on kahju, et Mina ei mõistnud seda, kuidas valisin olla!” Kuid öeldes neid sõnu oma mõttes Sinule, voolavad Minu pisarad, sest tajun korraga, et Minul on tegelikult endast kahju. Mina ise vajasin lohutust, et vabaneda oma koormast, mida olen enesega ühes kandnud. Mina soovisin Sinu puudutust ja sõnu – „Mina mõistan Sind!” - kuid reaalselt ei ole Sind neid sõnu lausumas. Minu sees on mälestus, mille Mina ise olen elus hoidnud sooviga kord see enda pärast ringi ja õigeks teha, siis leiaksin enese sees rahu.

Täna seisan mälestus käes ja Minu sees kripeldab ning närib. Keeruline on mõte sellest, et tuleks seista Sinu ees, vastamisi ja vaadata Sinu silmadesse ning näha seal iseennast vastu peegeldumas ja lausuda sõnad - „Minul on kahju, et Mina ei mõistnud, palun vabandust!” Minus on hirm vaadata iseendale otsa ja võtta iseennast iseendana iseendas vastu – vaadata ausalt ja alasti, millisena Mina ise olen valinud oma elu elada.

Tänaseni oli Minu sees alles jonn, millega seisin enese eest ja õigustasin oma valikut. Kui oleksin vabandust palunud, siis oleksin olnud nõus süüdlane olema ja just sellepärast oligi Minul endast kahju, sest nii sain Mina olla ohver. Kui Mina oleksin leidnud lohutust, siis oleksin saanud jätta asja sinna paika ja olnule selja keeranud, kuid mineviku saba oleks ikkagi järgi lohisenud.

Mina saan aru MIKS Mina nii tegin, kuid Mina ei mõistnud KUIDAS Mina sain nii teha – kuidas Mina ei suutnud ennast varjata, ära peita, siis oleks olnu jäänud olemata ja Mina oleksin jäänud mälestuse sisse hea ja ilusana. Minul puudus kontroll enese üle ja nii olin Mina Mina ise – ehedana ja varjudest väljas. On raske vastu võtta teadmist, milline Mina võin Maailmas kõndides olla. Kui selline Mina elab Minu sees, siis on sellel varjus olles varjatuna õigus olla Mina ise, kuid kui Mina puudutana enesena olles Sinu pihta, siis muutun Mina valeks, sest alasti olles tegin vale teo.

Minul on iseendast kahju, sest Sina nägid Minu varjatud poolt. Mina peidaksin ennast uuesti ja Mina tean, et osa Minust ongi varjude sees peidus, kuid Mina tean, et Sina tead ja Sina ei unusta – Mina ei saa Sinu mälestust olematuks muuta.

Ja ikkagi saan Mina Sinule neid sõnu lausuda - „Minul on kahju, et Mina ei osanud hoiduda Sind puudutamast! Mina ei osanud luua sel hetkel meie vahele enamat, vaid puudutasin Sind nii nagu ei olnud Sinu jaoks õige.”

Minul on kahju, et Mina ei osanud iseennast hoida. Mina haarasin kinni oma võimalusest ja Sinust sai vahend Minu tunde lahendamiseks, sest Mina ei osanud sel hetkel teisiti. Kasutada Sind vahendina oma tunde lahendamiseks oli Minu valik, kuidas Mina ise oskasin tolles hetkes ise ennast aidata.

Sina ei seisnud inimesena, võrdsena minu kõrval – Mina nägin Sind vahendi ja võimalusena, kuidas anda endale see, mida Mina vajasin – päästa ennast iseenda käest ja oma tunde seest välja. Sina olid Minu elus olemas ja kohal ning tunne võis Sinuga seotud olla. Minu Mina kasvas nii suureks, et Minule ei lugenud Sinu piirid ega õigused. Mina vajasin kedagi, kelle pihta suunata oma tunne ja vabanedes sellest taastada rahu enese sees.

Kõndides oma teel üha edasi, kuid minnes ajas tagasi, muutuvad sõnade - „Minul on kahju!” mõte, eesmärk ja see, kellele neid sõnu lausun. Varem ütlesin Sinule, kuid mõtlesin iseendale. Mina ise vajasin tervendust ja olnust lahti laskmist. Täna Mina ütlen ise enesele - „Palun vabandust, Minul on kahju, et Mina ei osanud iseennast hoida, sest ei näinud teist teed, kuid ise ennast aidata oma Maailmaga toime tulla!”

Täna see enam ei loe, et Mina tookord ei teadnud, näinud ega osanud teisiti – täna Mina tean, näen ja oskan – see on Minu enese valik, kas mineviku saba lohiseb Minuga kaasas või peatun ja ütlen läbi iseenda Sinule – „Minul on kahju, et Mina ei osanud teisti! Palun vabandust! Mina armastan Sind!” Öeldes neid sõnu Sinule, ütlen Mina neid ka läbi enese peegelduse iseendale. Hoidsin olnut enese sees seni, kuni oskasin mälestust muuta. Lastes minevikul minna, saan välja hingata ja vabastades koha enese sees loon kerguse oma ellu.

Marianne

25.09.2019.a