kolmapäev, 17. aprill 2019

Toetudes kahele kaldale





Ma olen siin, kus olen täna, kuid ma olen ka seal, kus olin eile. Olen siin ja olen seal - ühel pool ja teisel pool merd – ma toetun kahele kaldale.

Siin tunnen end vabana, igapäevased kohustused on argised, kuid nad ei ole veel sügavate jälgedega vaid vabadusega valida. Seal on argised kohustused vastutusega, sest neis on aastate pikkune teekond oma väsitava raskusega. Seal on minus korda tegemise sundus ja süütunne, et pole hoidmas, kuigi vastutan, justkui oleks vale, et ma ei taha enam seal olla.

Seal tunnen end vangina, sest ma tean, et Maailm on kordades suurem ja avaram, kui põllud ja teed minu ümber. Mulle meeldib minna, kõndida üha edasi veel tundmatutel teedel, näha uusi paiku ja olla kõige selle sees. Mulle ei ole kunagi meeldinud tagasi kõndida, ikka olen ihanud oma valitud teedel käies järgmise käänaku taha ulatuda.

Vastutus ja kohustus hoida on raskused, mida kannan, kuid nii olen vaba piiratud ulatuses, sest taas pean tagasi minema, olema ja tegema, sest kedagi teist ei ole. See on vabadus olla, kohustusega kohal olla. Minus on teadmine, et enne kui ma lähen, pean ära tegema selle ja selle ning alles siis pääsen.

Seal on piirid ja raamid, turvaline oma tavalisuses olla. Siin on teadmatus, mis äratab, tõstab adrenaliini ja lükkab edasi, et hüppa tundmatusse ja avasta iseennast. Veel hoian kinni vanast, sest olen seotud, kuid ma tean, et mul on võimalus valida, kus ja kuidas ma olen. Kaldaid ühendav lüli olen mina, kuid mina olen seal, kus ma olen.

Mina astun Maailma, et jõuda iseendani.


Marianne

17.04.2019.a

Kommentaare ei ole: