Millal me murdume

Kindlasti on iga inimene seisnud ühel hetkel, oma elus, kohas, kus ta on endale öelnud – Mina ei saa! - ning olnud võib-olla seejuures lohutamatult kurb, jõuetult longus või vihaselt kogu Maailmale vastu karjumas – Jätke mind ometi rahule, mina ei saa! Sel hetkel ta uskus, et kõik võimalik oli tehtud, kuid hoolimata sellest seisis läbipääsmatu sein tema teel ees.

Inimest lõhub ja teeb katki tundmine, et ta ei ole olnud piisav, et suuta anda iseendale seda, mida ta teab end vajavat, sest tal tuleb oma teel sõltuda teistest, kuna on osa suuremast. Inimene tahaks nii väga seista ise ja olla iseenda Maailma võimsaim looja, kuid siis jääb ikkagi kusagilt midagi puudu, tuntavalt vajaka. Inimene tahab kinkida endale teadmise, et ta ise on oma Maailma alustala ja tugev müür. Murdumine tuleb hetkel, kui inimene tajub oma jõuetust, et ta ise ei suuda ennast aidata – temas on uskumus, et ta ei suuda ise oma elu muuta.

Inimene ei näe väljapääsu kestvast hetkest ja murdub, sest sel hetkel on ta klaasist õrnem ja hapram. Inimene näeb kestva oleviku tardunud peegeldust ja ennast selle sees lõksus olevat. Inimene ütleb iseendale – Mina ei saa oma Maailma muuta! – kui ta ei näe võimalust, et anda endale see, mida ta arvab end vajavat.

Lugedes endale ette asju, mida inimene ise ümbritsevas Maailmas muuta ei saa, veenab ta ennast peatuma – kui ei saa, siis ei pea, sest see ei ole võimalik – kuid nii lõhub inimene ennast, sest ta loobub edasi astumast. Inimene tahab tõesti kogu hingest astuda, kuid ta ei saa, sest tema ise ütles nii iseendale. Inimene peatab iseennast, et mitte lõhkuda ümbritsevat Maailma, kuid nii teeb ta iseennast katki uskumusega, et tal ei ole võimalik muuta oma elu, sest ta ei suuda muuta Maailma. 

Kui neid, mida ei saa, on inimese nimekirjas palju, siis sama palju on seinu, mis seisavad tema teel ees ja ta tunneb ennast nende vahel vangis olevat – ilma jäetuna valikute ja võimaluste vabaduse avaruseta. Inimene on iseenda vang, sest ta ei näe võimalust, et lõhkudes Maailma jääks talle alles see oluline, mis tal olemas on – turvaliselt tuttavad seinad. Samm edasi oleks kui seismine kaljul ning vaadates sügavikku teha hüpe tundmatusse - inimeses on hirm kukkudes haiget saada. Suur hirm, lõhkumisega kaasneva kaotusevalu ees, sunnib teda ütlema – Mina ei saa! - sest, mis saab siis, kui ta avastab, et ta tegelikult ikkagi saab, siis ta ju ei tea ette, mis see temale maksma läheb, mis jääb alles, mis kaob peost.

Inimene murdub öeldes endale – Mina ei saa! - sest selles hetkes ta ei näe endale väljapääsu ega lahendust. Inimene murdub, sest ei saa enam aru, mis on tema olemas olemise mõte, kui ta ei suuda muuta Maailma ega sundida Maailma muutuma. Inimene otsib vastust küsimusele – Miks Mina olen olemas, kui Minu olemas olemine ei muuda Maailma, kas see tähendab, et Mina võin üldse olemata olla? - sest ta vajab õigustust oma olemas olemisele.

Inimesele tundub, et ta peaks midagi teisti tegema, peaks valima tee, mida mööda ta tegelikult kõndida ei taha. Inimene ei sobitu ümbritsevasse, sest talle tundub, et iseendana olles ei ole ta piisav, sest ei saa seda, mida ta vajab. Kõigel ja kõigil tundub olemas olevat oma koht ja tulemused iseendana olles. Inimene näeb, kuidas teiste teed kulgevad justkui takistamatult edasi, nad saavutavad sihte ja muudavad eneste Maailma, kuid tema on väljas, sest ei taha ega suuda teiste moodi olla.

Inimene tunneb, et ta peab selleks, et saada soovitud tulemused olema enamat, kui see, millisena ta on. Ta ütleb – Mina ei saa! - kohas, kus ta pole saavutanud iseendana olles tulemust, mida on arvanud suutvat endale anda ja ta ütleb endale – Mina pean oma eluga leppima! - sest ta ei näe teist võimalust ega lahendust. Inimene on Maailma peale solvunud ja püüab ennast peatades takistada muutumist, sest edasi astudes ta muudaks muutudes iseenda Maailma.

See, mida inimene ei saa on talle tegelikult vähem oluline, kui see, mida ta saab teha ja teeb, sest tehtav on talle eluliselt olulisem ja vajalikum ning täpselt nii on tema ise oma tee valinud, kuid ometi tahaks ta ka seda, mida ta ei ole veel saanud. Inimene õigustab – Mina ei saa-ga! - iseennast, sest siis ta ei pea tegema seda, mida ta teha ei taha.

Öeldes endale – Mina ei saa! - paneme oma teele seina ette, sest oleme otsustanud, et siit ei lähe teed edasi. Kuid, kui me tõesti ei näe hetkes võimalust ega teist teed, mis viiks edasi, siis vahetades vaatenurka võime enesele öelda – Mina VEEL ei saa, sest ma veel ei näe ega tea toimivat lahendust! Jah, siin selles hetkes ma tunnen nii, kuid ma otsin edasi!– nii öeldes jätkame oma teed, sest teame, et me VEEL ei ole leidnud vastust, kuid ühel hetkel me leiame selle üles.

Marianne

08.04.2019.a