Inimesed ei luba Hingedel kohtuda

Alkeemias avaldatud  41-ne lugu
https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/miks-inimesed-ei-luba-hingedel-kohtuda?id=85896409

Inimene on teisele inimesele ohtlik, sest tema eest tuleb ennast kaitsta, kuna teine inimene oskab ja võib teha haiget oma sõna, käe või tegudega. Inimese sees on inimesel hirm, kogeda valu kõik võimalikul moel, et ta ei oska enam ainult ühte asja karta, vaid ta tunneb üleni hirmu teise inimese ees. Raske on lasta vaenlane enda lähedale, lubada ennast puudutada, katsuda ja kogeda teist, olla avatud, mis tähendab, abitu ja kaitsetuna, teise meelevallas olemist. Inimene ei usalda teist inimest, sest kusagil, teel käies, kadus usk ja jäi uskumus, et teine inimene on oht.

Inimesed on unustanud Hinged eneste sees ja vaatavad ning suhtlevad Maailmaga oma isiklike tunnete mätta otsast. Inimesed ei näe ja seega ei loe neile Hingede olemas olemine, sest olulisemaks saab see, millisena inimene inimesega kohtudes väljendub. Inimesed teevad üksteisele haiget, kuid nad ei mäleta enam enesete osa suuremast ja nad ei oska näha teist Hinge, kes seisab nende ees. Seda Hinge, kellega koos käies on võimalik leida lahendused ja läbi vabanemise kerguse astuda edasi. Inimesed vaatavad välist, takerdudes näivuse näilisusse ega ulatu sügavamale pealispinna alla, sest see on keeruline, selleks tuleb seisatuda, kuulatada, vaadata ja tunnetada, läbi silmade ulatuda Alguse Allikani – tuleb mäletada oma teekonda.

Pealispinna värvikirevus ja helide kaskaad on võrgutavalt köitvamad, kui sügavuses olemise vaikus, kus ei ole justkui mitte midagi, millest haarata, millele toetuda, mida uhkusega ehtena kanda. Vaikuses, kus on lihtsus, selgus ja alasti ausus, ei ole kohta varjudele ega peitusemängudele. Kuid seal, vaikuses olles, kaoks mängu ilu ja võlu, usk sellesse, et ollakse ülevamad ja üleolevamad – ise oma Minadena Maailmade keskpunktiks, enda poolt imetletud nabad, mille ümber ja jaoks kõik ülejäänu tiirleb ja olemas on.

Inimene ei näe ega tunne teise inimese Hinge valu, kui too inimesena talle haiget teeb, sest tema võtab isiklikult teise teekonda ja läbi tunnete vaadates usub, et tehtu on just talle haiget tegemiseks mõeldud ning temas kohub viha, vastumeelsus ja soov purustada või varju pugedes põgeneda, sest ta ei taha ikka veel oma hirmude sisse astudes neist läbi kõndida. Inimesena olles on inimene nõrk, sest tema sees on olemas nii palju erinevaid tundeid, mis temas avanedes sunnivad teda reageerima, sest tunded puudutavad alasti närve ja inimene vastab teisele reaktsioonidega, mis teda ennastki üllatavad.

Hinge jaoks on valus kogemus see, kui ta on olnud teise Hinge jaoks olemas, läbi on mängitud oma osad, öeldud ja tehtud nii, et teisel oleks võimalik edasi astuda, kuid ta jääb ilma teise Hingega kohtumisest. Hinged on koos lahendanud ülesande, inimesed on saanud vajaliku kogemuse ja koorem on kergenenud, kuid siis astuvad inimesed edasi ja lahku, sest nad ei leia võimalust ega näe põhjust, et koos edasi olla. Kohtumine teel on olnud raske ja läbiraputav hetk, millest jäävad mälestusena teise sõnad ja teod, mis tunnetena kaasas käies ei luba inimesel teist inimest enam enda lähedale lasta, sest neis on hirm kõike uuesti kogeda – justkui pandaks nupud algusesse ja kõik korduks taas, hetk hetke järel tugevaid tundeid. See on paraad, kus lakutakse haavu ja valatakse pisaraid, mitte ei tähistata võitu. Inimeste lahku astumine jätab Hinged üksi ja eraldi, sest lugu jäi lõpetamata.

Kuidas jätta olnu seljataha, astudes läbi minnes hetkest välja ja olla ikkagi koos. Inimesed ei suuda peatuda ega vaadata sügavale teise sisse ja olla üksteise kallistuses seni, kuni kehad hingavad välja ja hinged on olnud hetkeks koos, jättes teineteisele sõnumi, et nad ei ole oma teel üksi. Inimesed ei luba Hingedel kohtuda, nad ehitavad, ennast kaitsvad, kuid Hingi eraldavad, seinad eneste ja Maailma vahele, mõistes iseennast üksilduse vangistusse, andmata Hingedele vabadust ja lubamata armastusel oma ellu ja elus voolata.

Hingede kohtudes, kallistuse olles, vabaneb kogemuse valu kehast. Hinged tervitavad, tänavad ja  toetades teineteist, viibivad hetke ühes – Ma olin siin Sinu jaoks olemas, minul on kahju, palun anna mulle andeks, ma armastan Sind! - keha mõistab kogemust ja ei salvesta teist inimest, kui võimaliku ohu allikat, endasse. Kuid, kuidas jõuda Hingede kallistuseni, kui mälestus teisest inimesest on kõike seda, mida puudutada ei soovi ega näha taha.

Inimese sees, sügaval sisemuses on teadmine, et tegelikult on inimene ja tema Mina pisemad, kui Hing inimese sees, kuid Inimese osaks jääb silla ehitamine, see on samm teise Inimeseni ja see ülesanne on enese Mina ületamine, sest solvumise kibedus, valust algavad pisarad, katki minemise haprus ei ole silla ehituseks sobivad materjalid, vaid sein, mis on laotud enesekaitseks, et eraldada iseennast ohust.

See pole oluline, millisel poolel sõditi, mis oli põhjus või mis lõpuks sai, oluline on see, et kaks Hinge olid ühes hetkes koos, sest see oli nende kohtumise koht. Nii oli, sest nii pidi olema. Hinged olid teineteise jaoks olemas, õigel ajal, õiges kohas ja õiges olemises, tegudes ja sõnades – see oli kui tants, mida tantsiti ühes, sest Hinged olid teineteise saatjatena teineteise kõrval, teineteisele toeks – vaid koos olles said nad mõlemad oma teedel edasi astuda.

Inimene ütleb – Mina ei taha, sest ... ! - ja loeb üles, kas või sada erinevat põhjust, kuid tegelikult piisab ka ühest ainsast punktist, miks ta ei taha teise inimesega enam hetkegi koos olla, vaid tahab astuda edasi ja eemale, jättes olnu ja teise seljataha – inimene ei taha enam tunda oma tundeid ja äratada juba ära olnud kogemust. Inimene on salvestanud teise inimese enese jaoks ja ei suuda või ei oska teda enam teisti vaadata ega näha. Inimene näeb ja kogeb teist oma salvestustena. Inimene ei näinud, teise sees ja tema tegude, sõnade ja olemise taga, teise inimese Hinge ja nii ta ei kohtunudki Hingega vaid iseenda tunnetega.

Inimene ei saa aru ega tea vastust, miks teine inimene nii tegi ja oli ning siis ta usubki, et teine tahtis talle haiget teha, sest kusagil, keegi või midagi oli valesti ja nende vahel polnud armastust, sest inimestel ei olnud koos hea olla ning seega oli nende kohtumine üks suur viga, eksitus, mida saab vaid lahku astudes ja lahus püsides parandada. Inimesed ei mäleta Hingede kokkuleppeid.

Hingel on valus vaadata iseennast inimesena ja tal on kahju neist, keda ta on saatnud, kuid kellele inimesena olles haiget teinud. Hingel on väga valus näha inimest inimesele selga keeramas ja ära minemas. Temas on teadmine, et see kõik, mis on olnud, on tema rolliga kaasnev ja see, mis talle inimesena osaks saab, on ka tema osa ja teekond.

Hingede kohtumine ja koos olemine on kui koduna kodus olemine, mida Hing inimesena Maailmas kõndides vajab.

Marianne

10.04.2019.a