Minu Soome

Minu Soome

on sügav ja siiras,

austusega kummardav,

rõõmus armastus,

ürgse looduse ilu ees.

Siin väikseid kive

ja kuldkollast liiva

on nõnna napilt ja vähe.

Siin sügisevärvides,

järsud ja kõrged,

on metsikud kaljud.

Labida võtsin,

et peenra kaevan, 

kuid see plaan

võimatuks osutus,

endale sobiva aia

maa peale rajasin.

Kõnnin jää jälgedes,

kes mängeldes,

külmas embuses hoides,

silus ja kujundas,

vormis ja murdis

maad enese sees.

Jäise jõu poolt

veeretatud kivid,

lõhestatud pangad,

tõusud ja langused,

on siin minu kaaslased.

Vesi jää armides

aastasadu voolas,

puutumatu väljana

silmapiirini ulatus.

Mõned kõrgemad tipud,

maad märkivad

mägised lipud,

vaid lindude pesasid

enestel hoidsid.

Seisan kõrgel sillal,

sügaval jalge all

voolamas vesi,

kaugele maa sisse

on ulatumas meri.

Mäed eneste vahele

ääretuna laiuvale veele

on jätnud tee.

See siin

on teisti, kui varem -

üle mere vaadates

näen vastaskallast.

Kõrgelt kaljult

Maailma kiigates

ulatub silmapiir

kauguste taha.

Ma ei ole tabanud

süngust ega pimedust,

siin on erinevat valgust,

avaramast avaram

on ääretu avarus.

Kõndides tõusen üles poole,

lähen vastu taevale,

astun lõppematul

samblasel teel,

toetan paljad varbad

päikesest soojale kivile,

tunnen sidet,

nabanöörina ühendust -

ma olen koju jõudnud.

Seisan Maailma äärel,

kõnnin Maailma serval,

tõusen Maailma laele,

ulatun sügavale sisse,

üle laiuvate väljade,

siin südame avan -

Minä rakastan täta Maata!

Marianne

12.04.2019.a