Olles oma hirmude vang vajab inimene solvumisi

Inimesele on oluline, seotuna olles, teada, et ta on vaba. Inimesele on oluline, kohustusi kandes, tunda oma vabadust. Inimene on kõige suurem iseenda saboteerija, ta suudab ise endale maha müüa kõik selle, mida on otsustanud müüa ja ta oskab musta valgeks värvides võtta tõesena iseenda uskumusi.

Astudes suurde Maailma on inimene avatud, sest ta usaldab, et Maailm võtab teda vastu, kõnnib temaga kaasa ja hoiab turvas, kuid ometi kogeb ta sageli vastupidist, ja kui nii juhtub, siis kaotab ta usu, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et ennast kaitsta inimene solvub ja sulgub.

Inimese sees on hirm, et ta ei ole Maailma jaoks oluline. Inimene solvub välise peale, kui kogeb kinnitust oma hirmule. Ta salvestab olnu, peatades hetke, pildina ja hoiab enese sees alles, kui tõestust oma uskumusele, et ta ei ole väärtuslik, sest ta ei ole oluline. Kui ta ei ole oluline, siis järelikult ta ei ole puudu– teda ei ole vaja, sest muidu oleks Maailm teda vastuvõtnud, kaasa astunud ja hoidnud. Nii kummaline ja uskumatu, kui see ka ei tundu, siis tegelikult tahab inimene teadmist, et ta ei ole puudu, sest siis ei ole teda vaja ja tal on olemas Vabadus iseendana olemisele.

Inimene solvub kohtades ja inimeste peale, millega/ kellega ta tunneb, et peab seotud olema. Peatades endas hetke, sunnib inimene ennast otsima teed, kuidas meeldida ja teha ennast vajalikuks, et suuta muuta Maailma reageeringut iseendale. Inimene tahab alles hoida oma õiguse, et ta võib soovi korral lahkuda, kuid ta sunnib ennast paigale, sest usub, et tema ei saa ära minna, sest on kohustatud kohal olema - kui peab olema, siis järelikult ei saa ega tohi ära minna.

Inimene solvub kohas, kus ta soovib suuta üksi seista, et ise otsustada enese olemiste ja tegemiste üle, kuid ometi ta tahab, et Maailm oleks temaga ühes. Inimene võiks edasi astuda, sest tegelikult on ta vaba minema, kuid inimene ise sunnib end paigale jääma, sest tema sees on olemas veel suurem hirm – hirm vabaduse ees – ta ei tea, kas tema tiivad kannavad teda ja seda, kas ta ise suudab vastutada enese elu eest.

Inimene ei taha tunnistada Maailmale ja veel vähem iseendale, et sõltub teistest, sest on seotud ja teiste sammud mõjutavad tema olemist. Kuidas ta siis võib, lubada endal, tunda seda, et ta ei taha seotud olla, sest see piirab tema vabadust – ta ei julge oma soovi endalegi tunnistada. Inimene usub, et kui tema suudab sundida Maailma muutuma, siis võib ta paigale jääda. Solvumised kuhjuvad, kui ta kogeb, et temast Maailma muutmiseks ei piisa.

Inimene tunneb hirmu, et vabana olles kaotab ta selle, mis tal olemas on. Kaotab selle, mida ta ise endale veel anda või oma ellu luua ei suuda või ei oska, kuid nii uskudes ütleb ta iseendale, et tema ei ole piisav, sest on vähem. Inimene tahab ja vajab üksi ning eraldi olemist, kuid temas on hirm, et ta jäetakse üksi enne, kui ta selleks päriselt valmis on. Kuid linnupoeg kogeb oma lennuoskust alles siis, kui ta pesast alla kukkudes ise oma tiibu lehvitama hakkab.

Inimene vajab solvumist, et ta valiks oma tee ja lõpuks ometi laseks lahti sidemetest, mis on muutunud. Kuid inimene jääb oma solvunud „Minaga” solvumistesse kinni ja selle asemel, et oma teel edasi astuda, hoiab eneses salvestunud pilti ja ootab Maailma vabandust, et kogeda vastuvõtmist, kaasa kõndimist ja hoidmist. Inimene tahab tunda Maailma armastust, sest ta ise ei ole veendunud ega oska näha oma ilu ja ainulaadsust. Tema kannab ennast vähemana tundes endas uskumust, et tema osaks jääb see, mis talle antakse ja selle jaoks, et enamat saada, peab ta suutma meeldida ja asendamatu olla. Tema uskumus on selles, et kui alles hoida või muuta neid sidemeid, mida ta tegelikult oma ellu enam ei valiks, siis tal on õigus soovida olla oluline ja saada seni tasu, kuni ühendav side on alles.

Solvudes peatab inimene aja, mis oli ära, sulgedes selle liivakella sisse. Solvumisi kogudes ja alles hoides loob inimene endale oma Maailma, katsega säilitada, enese jaoks, juba ära olnud minevik. Inimene ei taha seista vastamisi kaotusevaluga ja näha, kuidas minevik ei ole temaga olevikku kaasa kõndinud, vaid jäänud sinna, kus oli selle olemise aeg. Solvumisi toites keerab inimene liivakellasid üha uuesti ja uuesti ümber ning elab solvumiste sees. Solvumistest loodud Maailm neelab eluenergiat, sest see on tühjus, kus ei ole aja voolamist. Valus on avada liivakell, võtta liiv oma pihkude vahele ja abitult pealt vaadata, kuidas ajaliiv sõrmede vahelt olematusesse niriseb – seda, mis kord oli, seda enam ei ole.

Ei ole enam usaldust, sest Maailmas edasi astudes seisis inimene üksi, talle ei tuldud vastu või temaga ei astutud kaasa. Inimene koges, et mitte keegi ei hoidnud teda kinni, ta oli jäetud üksi seisma ja ise oma elu eest vastutama ning ta oli vaba edasi astuma. Solvudes ei jää inimene üksi, sest vabaduse hirmutava avaruse täidab ta liivakelladega, luues ise endale kaitsva Maailma, mille sees olla. Inimene vajab teadmist, et ta ei ole astudes ja olles üksi, sest ta usub, et üksi olemine on karistus, sest iseendas ta ei peegeldu ja nii ta ei tea, millisena ta Maailmale paistab – kuidas saab ta siis ise ennast näha. Kuidas saab armastada seda, keda ise ei näe ...

Marianne

24.04.2019.a

PS see on 600-s blogis lendu lastud lugu 😊