esmaspäev, 18. märts 2019

Kohustuse hajudes saabus vabadus





Aeg peatumatu eskalaatorina
sõidutab edasi üha,
jättes kaugele maha,
kättesaamatutena
juba ära olnud
mälestuste rea -
pildid olnud hetkedest.

Tahaks korraks veel
tunda ja puudutada,
olnus olevikuna viibida.
Tajuda väikese lapse
keha siidisust,
tema piimalõhnalist
kukla lohku.
Kuulda tema
vallatult lõkerdavat
naerude rõkatust.
Vaadata varahommikul
seda päikeselaiku,
mis toa tapeedile
maalis hüppava päikesejänku.
Astuda rohul,
mis siis oli pehmem
ja palju, palju rohelisem.

Lapsest kasvanud
on suur inime -
sülle ja kaissu
ta enam ei roni
ega nii hästi mahu,
kui oli siis,
palju aegu varem.

Seal väikesed pruunid varbad
on kaldaliiva kaevunud,
nüüd suured pruuni varbad
on kaldaliiva kaevunud -
laps suureks on kasvanud.
Päev päeva järel veeres,
kuid ometi nii märkamatult
pisikestest helmestest
pikaks ajakeeks see kasvanud.

Kui kord last süles kandes
Maailmale vastu astudes,
korraks tagasi vaadates
ei kohanud pilku toetavat
ega kätt saatvat,
tundsin end üksi jäetuna
üksinda olevat.

Kuidas ma oskan,
kuidas ma õnnestun,
kui ma veel ei tea
mitte kui midagi,
sest olla Ema
on nii hirmutav -
abitus, kohustus ja vastutus,
üksi habrast elu hoides.

Emal tuli olla,
paigal püsida
ja kohale jääda.
Kõik teised võisid minna,
muutuda või ära kaduda,
kuid ema jäi
algul süles hoidma,
siis kõrvale kõndima
ja hiljem seljataha,
kui lapsel oli aeg
Maailma astuda,
pilguga teekäänakuni saatma.

Tõotus ühte sidus,
kammitses lubadus -
ema oli, on ja jääb.

Ema tundis,
et see laps,
kes suureks kasvas
ta täna vabaks andis -
kohustus, mis sidus
korraga hajus.
Enam ei pidanud
paigale jääma
kohal olema,
ega lapse
tagasitulekut ootama -
ema oli vaba
edasi astuma
ise suurde Maailma minema ...


Marianne

18.03.2019.a



Kommentaare ei ole: