Hirm on hulgus, kes otsib endale
koda ja toitu. Võttes hirmu endasse lubab inimene ennast hirmule.
Hirm on surm, mida inimene kardab. Tehes endas hirmule ruumi jääb
inimesele alles pisku ja selleks, et ise enese sisse ära mahtuda
kasvatab inimene oma keha suuremaks. Inimene ise toidab oma hirmu
kujutluste ja piltidega. Hirm kasvab üha suuremaks ja inimesele
tundub, et teda hirmutav hetk jääb lõppematu lõppmatusena kestma.
See on elav põrgu, kus inimene sureb hetkest
hetke teadmisega, et ta
ei sünni uuesti.
Hirm tarretab oma jäisusega,
hoiab paigal alandliku ja kuulekana. Alandlikkuses nõtkutakse
põlvedest, et kummarduda ülemate ees. See, kes ei karda, seda ei
saa allutada ega anastada ja
nii külvatakse
hirmuseemned, et inimene tõmbuks kaitsesse, kahtlustused ja
umbusaldus ümbritseva vastu levivad siis kulutulena. Kõigile ja kõigele leitakse ühine
vaenlane, kes on kõiges süüdi, kelle teod on kontrollimatud ja
seega on ta teistele ohtlik. Valgus kaetakse kardinatega, jäetakse
enese seest välja, sest tuli põletab tuhaks. Hirm levib nakatades
inimesed
nimetu hullusega.
Kui kardetakse seda, mis saab
siis, kui ... maalitakse pildid, mis on kujutlustest sündinud
õuduslood, närvekõditavast saab ahistus. Hirmu tundes kasvab ja
saab jõudu see, mida kardetakse, sest see, mis on olemas kujutluses
muutub nähtavaks ja hakkab oma elu elama – see, mida nähakse, see
on olemas. Reeglid, seadused, tavad - kõik see, mille vastu võib ja
saab eksida on raamid, millega mõõta ja määrata sõnu väänates.
Manipuleerimine, teadmatuses hoidmine, nimetu ja määramatu ohuga
ähvardamine – see on hirmu all hoidmine, kuulekuse ja vaikuse
nõudmine, masside valvates haldamine. Inimesest kaob julgus ja sära
tuhmub, sest ikka on kusagil keegi, kellel on suurem ja õigem võim määrata reeglid,
süüdistada, mõista kohut kaaludes
õiget
ja valet, otsustada karistuse suurus ja kustutada valgus.
Inimeses on hirm valu tunda,
kogeda seda, mille talumine tundub võimatu. Inimese keha on habras
ja õrn, inimene murdub ja läheb katki ning see teadmine
teeb haiget ja muudab kaitsetuks. Hirm sünnitab viha, tahte lõhkuda
pimedus, mis ründab ja ei jäta inimesele ruumi olemise jaoks, sest
hirm sunnib kokkutõmbuma, olematuks muutuma -
seda, keda ei nähta, seda
ei ole olemas, kui ei ole olemas, siis ei saa ka midagi juhtuda.
Inimeses on hirm, et talle jääb kättesaamatuks
ning ta ei saa elada hetkes, kus kõik on olemas, kus mitte midagi ei
ole üle ega puudu, kus on soe, valge ja kergus olemas olla. See on
Sinilind, kui elamise lunastus, mille poole ollakse, püüeldes ja
ihates, teel. See on see, mis on seal, kus inimest veel ei ole, sest
inimene
on kinni käesolevas hetkes, ta on Hirmu
käes vangis. Inimeses on
lootus, et kord tuleb ka
tema jaoks aeg, kus on
helgem, valgem, palju parem ja ilusam aeg kui see,
mis on praegu. Kui kõnnitakse pimeduses, siis usutakse, et kord saabub Valgus Valge laevana, kuid Valgus on iga inimese sees olemas.
Inimene kardab, et ta ei oska oma
elu õigesti elada. Inimene elab teadmisega, et kord saabub päev,
mil ta seisab kohtu ees ning
tema puhtust ja elu
hinnatakse ning kaalutakse. Kuid igal Hingel on oma teekond ja
ülesanne, vahel tuleb vastu astuda, rikkuda ja murda – kogemuse
saamiseks. Kardetud põrgu - see, millega inimest hirmutatakse ja
kontrollida püütakse, öeldes talle, et see ootab teda ees, on
tegelikult inimese enda hirm inimese enda sees. Nö kohtu ette
astumine on oma hirmule otsa vaatamine. Põrgus põlev puhastustuli,
mis eraldab puhtad hinged mustadest, mõistes ühed igaveseks
põrgutulle, aga teised lubab taevariiki, on hirmust läbi astumine.
Hirmu sisse astumine on suremine, see on hetk, kus enam mitte midagi
ei seo ega ole, läbielatud tunderaskus põleb tuhaks ja inimene
tõuseb kergusest üles poole, sündides uuesti uuena uude hetke.
... kui sünnib uus hetk, kuhu
inimene astub ikka ja jälle, siis on inimesel surmav hirm ja sündiv
lootus kogeda ennast uuena ,,,
Marianne
14.03.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar