Keha on kodu hingele

Keha kui maja

on hingele kodu.

Siin ruume on sadu,

ta on avar, nii suur -

minule omane,

südamele lähedane.

Küürin ja kraamin,

kõik paika sätin,

kui klantspilt säran,

puhtusest hiilgan.

Siis käin argipäeva radu

kord unarusse vajub,

tolmurull veereb,

värv koorub,

plekk mustrisse sulandub.

Taas käärin käised,

uuesti tööle asun,

hinge eest hoolt kannan.

Puhtaks teen ruutmeetri,

kui jaksan, siis teise, veelgi.

Teen korda

nii palju kui jõuan,

oskust jagub,

jaks kannab.

Algusest alustades

uuesti algusesse jõudes

küsin imestades:

Kas ma tõesti varem

siin juba ei olnud?

Marianne

Soomemaal

02.08.2018.a