Universum on üsna järjekindel ja
teeb omalt poolt kõik selleks, et leiaksin üles oma sisemise valu
ukse ja avaksin selle ning läbi pisarate saabuks lõpuks ometi
kergendus. Seni, kuni pole ust leidnud, viibin keskkonnas, kus üha
uuesti kasvavad tunded, mis survet suurendades viivad lahendusele üha
lähemale ...
Kui Maailm astub vastu ja tundub,
et valik puudub, siis reageerin või põgenen. Elan hetkes, kus
naabrid on õue peal, nii lähedal ja käega katsutavad – see on
harjumatu ja minule sobimatult vale. Teiste kohalolek toob kaasa
nende Maailma, millest saan soovimatult osa, sest olen lähedusega
kaasatud. Minu isiklik ruum saab ikka ja jälle riivatud, rahu on
rikutud. Teiste silmad ja kohalolek ei lase mul unustada, et teised
on olemas. Õues ei ole ma vaba valikutes, tegudes, sest taas võib
keegi vaadata, ligi astuda, minu olemisse sekkuda. Miks see
situatsioon on nii raskesti talutav ja tekitab soovimatuid tundeid,
mida justkui pole õigus tunda, kuid nad on reaalselt minu sees
olemas ja ma vajun nendesse ... aga neist välja ujudes leidsin täna
ukse üles ning avasin selle ...
Inimene on sotsiaalne olend, kes
tahab suhelda ja olla teiste seltsis, kui mitte pidevalt, siis
aeg-ajalt ikka. Juba väiksena saadetakse meid kohtadesse, kus on
teised, et siis ühisel territooriumil sotsialiseeruda, kohaneda
muutustega, õppida toime tulema erinevates olukordades erinevate
inimestega. See kõik on kindlasti vajalik, kui vaid lapsele jääks
alles tema pesa, turvakoht, kuhu teised sisse vaadata ei saa ega
kätega puutuma ulatu.
Minul, aga tuli elada pisikesest
peale nii, et suurem osa ajast enda oma ega kohta ei olnud, oli vaid
üks voodi ja väike kapp, seega piirid iseenda ja välise vahel olid
ahtad. Polnud ust, mida enese taga ja välise ees kinni panna. Olid
teiste silmad ja pidev kohalolek minu ajas ja ruumis. Kogu aeg tuli
kohanduda ja kontrollida iseenda sõnu, olekut, käitumist ning
jälgida teisi, et vajadusel reageerida või põgeneda. Seal ei olnud
miski püha ega puutumatu, ei asjad ega inimese keha. Valu ja viha
elati nõrgemate peal välja – mitte kusagil ei olnud kaitset,
keegi ei võtnud sülle ega paitanud pead – ära ei saanud minna
ning keegi pisaraid ja valu ei vaadanud.
Muserdatud hingede hulgas jäin
ellu, kui peitsin, välja näitamata tõelisi tundeid või tahet,
iseenda iseenda sisse ära. Nii leidsin 11 – aastasena lohtust
Liivi luulekogust ja loodusest – seal sai silmade alt väljas olles
iseendana olemas olla, kuid see „mina ise” kadus üha sügavamale
enese sisse nii, et ma ei leidnud seda üles ega mäletanud, milline
on tegelik „Mina”. Sees ootas vastust küsimus: Millal tuleb
vabadus, kus asju ega ennast ei pea peitma ja varjus hoidma, et
tagasi tulles on kõik endine – puutumatult seisnud ja alles?
Kõik, mis tehti või olemas oli,
leidis kohest kommenteerimist, hinnati ja pandi paika – erinevad
väärtused erineva väärtusega. Pilked, maha tegemine, hukkamõist,
keelamine, füüsiline kontakt – see oli lapsena minu argipäev,
milles tuli ujuda või uppuda. Enne kui julgesin endasse vaadata ja
tundeid lubada, tuli teisi jälgida, mõelda ette nende käike ja
reaktsioone, hinnata tujusid ja nende mõju. Selleks tuli ennast
väljast vaadata ja hinnata iseennast välise pilguga. Nii õppisingi
elama endast väljas, jälgima teisi ja võtma nad endasse kaasa,
sest endast väljas elades elad teiste eludes. Kas julgeda teha samm
iseendana või jätkuvalt teiste poolt heakskiidetuna - tuli olla
selline, kes lubati olla. Hirm välise reageeringu ees, püüd
meeldida, jääda varju, kaduda teiste teedelt ja ometi oli minus
ihalus kogeda tähelepanu, et saavutada eneses tunne, et olen
reaalsuses olemas, sest väline on mind näinud ja heaks kiitnud.
Mis andis tugevust, hoidis elus
ajal, kui tänasel päeval ei paistnud lõppu, homne, nädal, terved
kuud ja pikad aastad olid samasugused. Kuhu läks muserdatud hingega
laps varju, et kaitsta end välise eest. Laps läks raamatute sisse,
kirjutatud maailmade sisse varju – seal ei saanud keegi teda kätte
ega tulnud järgi, ta elas suletud maailmas. Raamatud hoidsid alles
ja elus, olid ja on turvapaik ja kodu. Nad on järjepidevus ja
kindlus – ajajoon loetud raamatutest. „Mina” ja raamat,
lülitudes argipäevast välja ja astudes sisse, kaugele ja eemale
iseenda elust, olles kohal väljamõeldud tegelaste eludes, loetust
loodud pildis kaasatud armastusse, seiklustesse, perede eludesse,
muinasjuttudesse - elades lahustudes raamatutesse.
Kõik ei sobi ega peagi sobima,
selline elu oli vägivald minu „Mina” vastu. Kõigel on põhjus
ja vettpidav põhjendus, kuid läbielatu tõttu oli minu hinges üks
suletud uks, mille taga läbielamata valu tunnetena peidus ja nii
tuligi igapäeva elus ikka ja jälle ette hetki, kus tõusid sarnased
tunded, et suudaksin eneses üles leida ja avada suletud ukse. Läbi
aja on olnud soov hoida väline enda piiridest väljas, säilitada
puutumatus. Vajadus olla üksi, eraldi, teiste silmade alt ära.
Sisemine sund hoida oma asju kontrolli all, kui teised on lähedal.
Tungiv vajadus omada selged, kindlad ja püsivad piirid enda oma ja
teiste vahele. Soov valida, millal tahan teistest osa saada ja nende
eludes kohal olla. Tahe, et minule vajalik muutus tuleks siis, kui
mina seda soovin ja vajn, mitte siis, kui teine seda otsustab - see
annab tunde, et suudan Maailma kontrollida ja ennast vajadusel
kaitsta. Kui ma ei saa teha nii nagu soovin, aga ei taha teha nii
nagu saan, siis reageerin või põgenen – ja see lugu oligi suletud
ukse taga peidus.
PS naabritel on oma maja valmis,
kuhu nad kohe kolivad, kuid nad ei saanud seda siiani teha, sest mina
polnud kuni tänaseni oma lugu üles leidnud!
Marianne
Soomemaal
17.08.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar