Miks mina vajasin kurbust

Taevas kodu kohal

Kui olen kurb, siis minul on endast kahju. Kui tekk laotub haletsus mu peale, hoides kaitsvalt mind oma embuses ja Maailma eest tunde sees varjul. Kui ma olen tundes, siis aeg seisab minu sees, tunne süveneb ja pisarad voolavad, sest on kurbus ja mul on endast nii kahju. Seisvas ajas energia seisatub ja mul on jätkuvalt endast kahju. See on minu sisse salvestunud kujutluspildist sündinud tunne, üha uuesti ennast kordav lugu. Selles pildis on seisev tundehetk, vajutades pildile kui nuppu tunnen taas kurbust. Miks ma vajan kurbust?

Kurbus on minu viis ennast hoida, hällitada ja lohutada. Energia aeglustub, ma tõmbun kokku, kui kurbuse käed mind hellalt embavad ja ta sosistab mulle kõrva: „Nuta! Mina olen Sinuga ega jäta Sind üksi!” Kurbus on minu kaaslane üksildastel hetkedel, kui tunnen end üksijäetuna, seistes Maailmas teistest eraldi. Miks tunnen end üksijäetuna?

Tunnen ennast üksijäetuna, kui ei tea kuhu kuulun, kus on minu koht, kuid ma vajan juuri ja sidet. Minu sees on kahtlus ja korraks ma ei usalda Maailma. Selles kurbuse hetkes ma ei usu, et olen Maailma jaoks olemas, et ta üldse teab, et mina olen olemas. Oma kurbuses vaatan ma enda sisse ega pööra pilku välja, kus on teadmine, et mina olen Maailma jaoks olemas ja ta teab, et mina olen olemas. Minul ei ole kohustust olla kõik, sest Maailm ulatab käe ja aitab. Ma olin kurb ja nüüd ma tean, miks ma vajasin seda tunnet.

Pöördudes näoga tunde poole ja andes talle nime, kasutan lauset: „Ma olin ..” st ma enam ei ole. Tundes olnud hetk on nüüd pildina minu ees ja ma küsin endalt „Miks ma vajasin seda tunnet?” Ma ei uju enam tundelaines vaid seisan kaldal ja vaatan tundes olnud iseennast ja otsin vastust küsimusele: „Mida ma vajasin, et tunne sündis?” ja „Kuidas aitas see tunne mul oma elus edasi kõndida?” Iga tunne sünnib selleks, et mind aidata, toetada just sellel hetkel, et leida vastus küsimusele "Mis on minu elus puudu või üle, et ma vajasin just siin ja praegu seda tunnet?"

Elu on seiklus, kus iga hetk on uus ja kordumatu. Minu lood sünnivad kogetud kogemustest. Ma saan lendu lasta vaid selle, mille olen läbi elanud. See, mida tundnud ei ole paberil looks ei kasva. Nii astuvad minu ellu inimesed, sünnivad vastuolud, toimuvad sündmused ja kasvavad tunded, et saaksin vajaliku kogemuse. Läbi lugude vaatan tagasi ja näen, mida ja kuidas pidin läbi elama, kuhu pidin astuma ja välja jõudma, et uus lugu end avaks. Kogetu mõistmine, kogemusest kirjutamine ja loo lendu laskmine - see on minu tee kogemuslugudevestjana.

Aitäh Sulle, kes Sa loed ja saadad mind oma tunnetega mõtetes! Aitäh Sulle, Maailm, et hoolimata sellest, kui Sa ka minust kiiremini pöörad, hoiad Sa mind ikka endaga koos ja ma tean, et Sa ulatad oma käe!

Marianne

Soomemaal

08.08.2018.a