Kelle õigus iseendana olemas olemisele on õigem

Kritiseerimine on enese õigustamine olukorras, kus oleme seisnud vastamisi teise inimesega ning sellest hetkest on jäänud meie sisse negatiivsed tunded. Peale kokkupuudet tunneme iseennast iseendana ebamugavalt ja selleks, et seda pinget leevendada, otsime teise juures vigu, et leiaksime põhjenduse, miks teine on süüdi ja vastutav meie enese tegevusest sündinud tunnete ees.

Me kohtusime teise inimesega. Ta seisis meie vastas iseendana, kuid meile ei meeldinud, millisena ta oli või mida tegi. Me ei tahtnud reageerida, kuid tundsime, et olime selleks sunnitud, sest teine seisis meie ühisel territooriumil ja meid puudutas see, mis meie kokkupuutepunktis toimus, meil oli sellest puudutusest halb olla ja nii reageerisime. Me ei tahtnud seda teha, kuid tundsime, et oleme selleks sunnitud, sest selles kohas olime seotud.

Miks on meil halb olla, kui me tegime/ ütlesime/ olime nii nagu sel hetkel õigeks pidasime. Teame, et ei saanud teisiti valida, sest teine oli oma sammu juba astunud ja see sundis meid oma sammu tegema. Me soovime, et meie kokkupuutel ei oleks jälgi, kuid ometi on ja need jäid tunnetena meie sisse. Me usume, et kui me ei oleks pidanud vastamisi seisma, siis ei oleks neid tundeid sündinud ja me tunneksime ennast iseendana endiselt hästi.

Meie halb tunne tuleb sellest, et meie õigus iseendana olla põrkus teise inimese õigusega iseendana olla ja selleks, et ennast selles hetkes kaitsta võitlesime enda õiguse eest, kuid seda tehes keelasime teisele tema oma. Me viibisime mõlemad ühisel territooriumil, aga meie ei tahtnud sel hetkel selles kohas ennast halvasti tunda ning seega ei oleks teine pidanud tegema seda, mida tema tahtis – olla tema ise – sest see segas meie olemist.

Võitluses võtsime endale kohtumõistja rolli, et kaaluda teise inimese õigust või süüd. Meile tundus, et peame otsustama, kuidas ja mida ta tohib, kas reeglid on täidetud või mitte. Meid kaitsev reageering ei muuda teist inimest, selles kohas ta võis lõpetada oma tegevuse või siis ka mitte, kuid peale seda hetke on ta tema ise ikka edasi. Me otsime temas vigu, süvendades tema vastu hukkamõistu, et õigustada iseendale, miks meie õigus iseendana olla oli õigem kui teise inimese oma.

Ometi teame, et kui me temaga kokku ei puutu ega näe ja tunne, mida ja kuidas ta on, siis meil on täitsa ükskõik, milline ta on või ei ole. Kuid see hetk, kus puutusid kokku meie mõlema õigused, seob meid kokku, kui see on ühekordne puudutus, siis laseme sel kergemalt minna, kuid teades, et võime taas kohtuda ja kokkupõrge võib uuesti sündida, siis see sunnib meid otsima lahendusi edasise jaoks.

Me teame, et teisel on õigus iseendana olla, kuid me ei taha, et tema õigusest tulenev tegevus häirib meie õigust. Kellel on siis õigem õigus? See, kellele kuulub territoorium selle reeglid seal kehtivad, see mõistab õigust, kaalub õiget ja valet ning see võib anda käsu lõpetada tegevus.

Meie halb tunne tuleb sellest, et astusime teise õiguse vastu, sest tegelikult ei taha me olla otsustajateks teise õiguse õiguse üle, sest meil ei ole seda õigust olla teise keelajaks või lubajaks. Selles kohas me kaitsesime enda õigust, kuid parema meelega me ei valiks selliseid hetki, sooviksime voolata mööda puutumata kokku, lasta teisel ja iseendal olla, kuid me valime endale õppetunnid ja nii sünnib neid põrkeid ikka ja jälle.

Kas me tegime õigesti? Kritiseerimine ja teises vigade otsimine on meile põhjenduseks, et käitusime küll, sest mida „vigasem” on teine inimene, seda suurem ja õigem on meie õigus olla iseendana. Kritseerimine on kaaludeks, kus jätkame oma õiguse mõistmist. Me toome välja need kohad, mis meile ei meeldi, mida muudaksime teiseks või olematuks – soovime teha teise meile meelepäraseks. Kokkupuude tõi teise inimese meie tähelepanu teravdatud luubi alla, kui ta on meie silmade all, siis kaalume ja hindame teda, kui ta on oma kodus suletud kardinate taga, siis olgu sellisena nagu ise tahab.

Kui tunneme ennast häirituna, nähes, kui vabalt ja hästi teine end iseendana tunneb, siis on meie enese elus kohad, kus keelame endal iseendana olla. Me näeme, et teisel on iseendana nii hea olla ja ta on õnnelik, et ta on just selline nagu ta on, kuid meis on kaotuse kurbus, et meil seda tunnet ei ole ning me ei saa osa ka teise olemisest, sest kui ta iseenast meiega jagabki, siis oleme vaid hetkeks puudutatud, kuid see ei jää püsima. Me kogeme tunnet, kuid see on väljaspool meid, sest see oli teine inimene, kes hoidis meid korraks oma embuses ja viis seejärel kõik endaga kaasa. Miks me ei luba vabaduse tunnet iseendal iseendasse luua?

Kui inimene tunneb, et temal ei ole õigust olla tema ise, siis ta ei usu, et ta on vaba ja ta tunneb end piiridega piiratult, siis ta, kas alistub ja elab uskumuses, et temal pole valikut või mässab, et lõhkuda reeglid ja piirid. Millises ulatuses kehtib õigus olla iseendana? Kuidas mõjutab see teiste õigusi? Mis piirab seda õigust?

Marianne

Soomemaal

03.08.2018.a