pühapäev, 17. juuni 2018

Mis juhtub inimesega, kelle elus on ülemäära „Mina Pean” sundust



Inimene on tervik, ta on üks energiasüsteem, kelles on kaks erinevat poolt – kaks vastandit – üks on rahustav ja teine liigutav pool. Energia, mis nende kahe sünergiast taasluuakse, kasvab ühest poolest välja teiseks, et taas esimeseks muutuda. See, mida on rohkem annab endast sinna, kus on vähem, mida vajatakse juurde ning nii toimib pidev süsteemi tasakaalustav protsess. Kuid inimese elus on hetki, kus tema energia ei muundu teiseks vaid taasluuakse üht samanimelist energiat ja kahele poolele, mis muidu on ühendatud, on justkui sein vahele ehitatud. Ühte energiat, mida temast endast üha taasluuakse, saab liiga ja teist, mis seisab ning ei muundu jääb puudu.

Inimene, kelles on liiga rahustavat energiat sulgeb end vaikuse kookonisse. Ta on enamasti paigal, sest ta peab sundima ennast liigutama. Ta ei soovi lasta ennast häirida, ta väldib kokkupõrkeid välisega, sest see tegevus nõuab energiat, mida temas on vähemuses. Tegevus, mis taastoodab energiat mõjub talle veel enam rahustavalt nii, et tekkida võivad apaatia ja tardumus, suurendades seisakut, millest on üha raskem end liikvele sundida. Inimene, kelles on liiga liigutavat on kõigile kuulda ja näha. Ta on pidevas rahutuses, mis muudab teda närviliseks. Tema peab ennast sundima paigale ja rahulikuks jääma. Tema otsib konflikte, et liigsest energiast vabaneda. Tegevus, mis annab energiat juurde mõjub temale nii, et inimesest võib saada justkui pöörane Duracelli jänes.

Kõigile on tuttavad väljendid – maandamine ja laadimine – soov ühest energiast vabaneda või teist juurde saada. Kuid tegelikult on inimeses energiat piisavalt, sest ta on võimeline seda ise enda jaoks juurde tootma ja liigset ära kulutama ning nii võib energiahulka ära andes või juurde võttes teha seda liigselt, suurendada veelgi puudust. Töötavas süsteemis mõistlikus koguses on see okey, kuid seal, kus süsteem on korrast ära võib see esimesel hetkel küll rahustavalt mõjuda, kuid sein, mida pole ära lammutatud hoiab endiselt pooli lahus ja taas toodetakse ühte liiga.

Töötavas süsteemis see, mida toodetakse kulub ära ja peale puhkust on taas valmisolek edasi tegutseda. See sünnib iseenesest ja loomulikult, ilma tagant sundimata, Liikumine on vaba ja voolav, ei ole teemasid tekitavalt üle ega puudu, sest kõik, mis sünnib on pidevas liikumises ja muutumises. See ei ole väsitav ega kurnav vaid positiivset enesetunnet loov ja hoidev. Negatiivsus, mis võib sündida, laheneb kiiresti ja kaob jälgi jätmata.

Inimese keha ja rakud hoiavad oma mälus seda, kuidas süsteem peab töötama, millist energiat on vaja taastoota. Paigalseisu on vaja, et ennast alalhoida – varjuda kaitseks. Liikumist on vaja, et ennast alalhoida – rünnata kaitseks. Kaks toimetuleku lahendust, et ennast kaitsta ja elus püsida. Inimeses tekitab rahulolematust liigse üleküllus või puuduses oleva poole vajadus ennast taasluua, et süsteem töökorda seada ja tasakaal taastada. See on inimese sisemine tarvidus end liigutada või paigalseista, sisemine sund rahuneda või edasi tormata. Tegutsemisega soovitakse ülemäärane energia ära kulutada, kuid energia ei lõppe vaid aktiviseerub nt toiduga üha uuesti. Paigalseisuga soovitakse end lõpuks ometi välja puhata, kuid hoolimata piisavast lebamisest seda ei juhtu, toiduga tahetakse energiat juurde anda, kuid näljatunne püsib kuigi kõht on punnis ja raske. Süsteem lükkab inimest tegutsema ja nii otsib ta alateadlikult läbi oma tegevuse moodust, kuidas tasakaalustuda, kuid mingil põhjusel ei tule see tal hästi välja. Inimene ei saa seda, mida ta vajab, sest ta ei tea, mida ta tahab. Inimene ei tee seda, mida tahab, sest ta ei tea, mida ta vajab. Ta kulgeb puuduse tekkimiseni, saadav või ära antav energia hulk on liiga suur, süsteem ei tule selle ümbertöötamisega toime ja enese alalhoidmiseks kasvatab uuesti liigset.

Seina, kahe poole vahele, kasvatab lause „Mina Pean!” Inimene, kelle elus on ülemäära seda, mida ta peab tegema, vajab ja üha taastoodab energiat, mida ta on õppinud nendes teemades ellujäämise nimel kasutama, nii ta tormleb lõhkudes liigutavas pooles või on vaikivana paigalpüsides rahustavas pooles. Süsteem töötab sel hetkel režiimis, mille aktiviseerib sõna „Pean”, see on kehamälu automaatne lülitus. Kohas, kus inimene ei näe vabatahtlikust ja iseendana olemise vabadust, sest kusagil on keegi teine, kes otsustab, määrab ja suunab, kelle jaoks peab olema, tegema, elama nii nagu ise ei taha. See on ümbritsev keskkond, süsteem, milles inimene oma igapäevast töö- ja eraelu teostab. Koht, kus väline sekkub, kehtestades oma reeglid ja arvates end teadvat, mis on teisele parim, summutades protestidest hoolimata inimese püüdluse endale vajalikku küsida/ otsida.

Võti, mis avab seina kahe poole vahel on teadlikkus, millega tuleb süsteemi käigus hoida, suunata, ennast, jälgida ja kuulata. Iseennast tuleb teadlikult hoida, andes seda, mida kehale, vaimule ja hingele on vaja, et homne päev tuleks elusam. Inimene on teadlik olend, kellel on vastutus iseenda ees ja eest. Inimene kujundab ja loob ennast üha uuesti ise. Oluline on teadmine, miks ta teeb seda, mida ta teeb ja teadvustamine, mis on tema tegevuse(tuse) tagajärg eelkõige tema enda jaoks.

Inimene teeb seda, mida ta tahab, sest ta teab, mida ta vajab. Inimene saab selle, mida ta vajab, sest ta teab, mida ta tahab.


Marianne
17.06.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar