Sa
jooksed pikki teed. Sa jooksed, millegi eest ära. Sa hüppad rajalt
kõrvale, kihutad mööda niitu, kuid rohi takistab edasi jõudmist. Nüüd
jõuad Sa puude vahele, põikled okste eest ära, otsides teed tüvede
vahel. Sa hingeldad ja oled väga väsinud. Sa ei mäleta enam,
millal Sa jooksma hakkasid, kuid tead, et oled juba päris kaua seda
teinud. Korraks peatud ja lubad endal puhata. Seda tehes kuulatad,
kas ei kosta sahinat, mis annaks lähenejast märku. Oled valvel iga
krabina peale, kuid kuuled vaid iseenda hingeldamist ja verekohinat
kõrvus.
Sa
oled sellest jooksmisest tüdinenud. Sa ei taha seda enam teha, kuid
Sinu sees on tunne, mis sunnib Sind taas edasi minema, sest Sa kardad
midagi, mida Sa isegi ei tea, mis see täpselt on, kuid Sa pelgad
seda hetke, kui nimetu võib Sinuni jõudes ja Sinu ees seistes Sulle
silma vaadata. Sa kardad, sest ei tea, mis võib Sinuga sel hetkel
juhtuda. Sinu sees sünnivad erinevad pildid, kuid nendes ei ole
midagi konkreetset, kõik on hämaruses ja varjudes peidus. Sa oled
hirmul, tunned end abitu ja kaitsetuna. Sa ei tea, kuhu jooksed,
lihtsalt liigud võimalikult kiiresti edasi. Sa ei tea, kes Sind
aidata saaks, kust leiad abi ja varju. Sa oled püsivalt teel,
sundides end üha edasi minema ja taas lähedki liikvele.
Sa
oled nii väsinud, et silm ei seleta enam teed. Sa ei pane tähele,
mis Sinu jalge ette jääb ning ühel hetkel Sa komistad ja kukud
maha. Sa lamad maas, põsk vastu rohtu ja lihtsalt lebad. Sa paned oma
silmad kinni ja lubad endal puhata. Sa ei võitle enam. Sa lased oma
pinges keha vabaks. Sinu lihased lõdvestuvad, üle pika aja oled Sa
ühes. Sinu keha puhkab. Sinu mõtted on siin samas paigas, nad ei aja Sind tagant või torma
juba ees minema.
Esimest
korda üle aegade lubad Sa endal olla. Tasapisi hakkad Sa kuulama
ümbritsevaid hääli. Eristad neis puude kohina tuules, siis kuuled
lindude laulu, seejärel tajud, kuidas tuul Sind tasakesi paitab ja
päikese soojus kui kaitsva tekina katab. Sa tunned rohu, mulla ja
lillede lõhna. Putukad maanduvad Sinu peale, sipelgade ületavad üle
Sinu ronides teed. Õrnalt libistad sõrmega üle lehtede, mis Sinu
kõrval kasvavad. Tajud nende tekstuuri, aimad järele kontuure, kui
joonistad sõrmega lehed õhku. Sinu käele maandub lepatriinu. Sa
jälgid tema tegevust, loed üle kõik ta täpid. Oled tasa, julgemata
hingatagi, kuni lepatriinu sätib tiivad korda ja läheb Sinu sõrmelt
lendu. Sa saad aru, et oled üks osa tervikust, mis Sind ümbritseb.
Paigal olles sulandud keskkonda, annad sinna oma panuse.
Avastad
end, et Sa ei ole oma mõtetega ees ega taga. Sa ei tunne ega taju
midagi muud, kui vaid seda, mis on siin selles hetkes kohal - on siin
selles keskkonnas, mis Sind ümbritseb ja mille osaks Sa saanud oled.
Sa oled kõige täiega kohal.
Keerad
end tasakesi selili ja näed, et oled ühe kõrge puu all pikali. Puu
oksad kaarduvad, kaitsvat varju pakkudes, Sinu kohale. Vaatad läbi
lehtede sinist taevast ja jälgid valgete pilvede sõudu. Sa hingad
tasakesi sisse ja välja. Sa oled oma mõtted vabaks lasknud, ei
sirvi ega kaalu neid, ei lippa nende kutse peale kaasa vaid oled
kohal tunnetades iseennast, kuulates enda hingamist ja tajudes elavat
elu endas ning seost, ühendust, osadust kõige ümbritsevaga.
Korraga
näed Sa taevalael kui filmi iseendast. Näed ennast jooksmas läbi
oma elu. Nüüd leiad korraga endast jõudu, julgust ja huvi, et
vaadata seda, mille eest Sa kogu aeg ära oled jooksnud. Sa näed, et
Sinu seljataga sõuavad pilved ja need on lihtsalt pilved. Neid on
suuri ja väikseid, valgeid ja teist värvi. Sa tajud, kuidas
jooksvas Sinus sünnib taju peale tunne. Sa näed, kuidas üks pilv
võtab endale Sinu tunde kuju ning nüüd oled Sina selle pilvega
seotud nii, et edasi joostes tajud Sa teda enda taga olevat. See pilv
kasvab ja kahaneb, muudab oma kuju ja värvi vastavalt sellele,
kuidas Sinu tunne Sinu sees muutub. Sa saad aru, et Sina ise seod end
tundega. Sina ise oled võimeline ennast hulluks ajama või katki
jooksma. Sinul endal on võime hoida enda kannul Sind ähvardavat
nimetut ohtu. Sina ise saad oma tundest, kui pilvest ennast lahti sõlmida
nii, et tunne kui pilv saab hajuda või tuulega kaasa minna.
Tegelikult oled Sa kogu aeg iseenda eest ära jooksnud, kuid see pole
kunagi õnnestunud, sest Sina oled Sina.
Seal
puu all lebades ja taevasse, pilvede poole, vaadates tunned korraga
suurt kergendust. Sinus on vabadus ise olla. See on nii rahustav
olemine, et Sa hakkad kergendusest nutma. Pisarad lihtsalt voolavad
põski mööda alla. Sinu keha vabaneb pingetest, laseb lahti
sõlmedest. Sina avaned ja avardud. Sina oled Sina ise.
Sinu
seest kerkivad justkui mullid üles, mis kurku kõditades väljapääsu
otsivad. Sa avad oma suu ja nüüd juhtub midagi naljakat – Sa
soovid naerda, tahad lõkerada, kuid see on nii harjumatu tegevus ja
justkui laulma õppiv lind teed oma esimesed katsetused
kraaksatustena. See ajab Sind veel rohkem naerma ja nüüd tulvab
naer, lõbusa sillerdusena, Sinu seest välja. Ikka veel voolab
pisaraid, kuid nüüd sünnivad need rõõmust, et Sa leidsid endas
üles vabaduse kerguse. Kogu Sinu keha naudib seda rõõmu läbi
kukerpallitavate naerurõkatuste.
Ometi
kord ei ole Sul enam kiire, sest aega on täpselt nii palju kui Sinul
on vaja. Sa lebad puu alla rohus, vaatad taevasse, jälgid pilvede
aeglast sõudu ja nende ajas muutuvaid kujusid. Kõik on olemas just
siin ja praegu. Ühel hetkel lähed Sa uuesti teele, kuid teed seda
siis, kui Sina ise selleks valmis oled. Lähed ajal, mil Sinu sees
kasvab soov edasi liikuda sinna, kuhu Sa teel oled. Seni Sa lihtsalt
oled ja naudid iseendana elamise vabadust.
Marianne
Soomemaal
06.06.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar