reede, 22. juuni 2018

Elavate Sõnade Maa





Vahel elu on umbes,
seinad on ees
igas küljes.
Väljapääsu ei ole,
lihtsalt ei näe.

Sinu vaikuse ees seistes,
sõnade õhku jäädes,
end taas jõetuna tundes
teisale pöördun,
ühisest rajast eemaldun,
oma teele astun,
üksi olen,
üksinda elan.

Olen nurgas
pimedas paigas.
Edasi ei pääse,
ära lõin põlve,
õhku ei jätku,
kõik ennustab lõppu.

Vaikuse kaoses
kui kala kuival
abitu ohvri jõuetuses
seisan paigal.

Aitab küll!
Mina enam ei taha!”

Taas kord olen kõndinud
endasse sisse,
lõppematuse tundesse.
Ise olen teinud,
endasse maalinud
paigalseisu loonud.

Mina ise iseendas
olen oma tundes,
pildis kui udus,
salvestunud hetkes,
mis ammu möödus.

Olen kuni lahti lasen,
teisale vaatan,
ümber end keeran,
uusi uksi märkan.

Mina ei tea,
kaua siin viibin,
kuhu välja jõuan,
millisele rajale
ust avades astun.

Seni tagasi olen,
pärast rännakut endas,
Sinu juurde pöördunud.
Sealt, kus üksi olen
üksinda kõndinud.
Kuid mina ei tea,
millal teisale keeran,
vaikusest eemale,
Elavate Sõnade Maale
elama lähen.


Marianne
22.06.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar