teisipäev, 26. juuni 2018

Palun hoia mind oma peopesa varjus





Kui Sulle öeldakse, et Sinuga koos on halb olla, midagi Sinu käitumise juures häirib, käib tõsiselt pinda või teeb teisele inimesele haiget, siis Sa võtad seda isiklikult, tunned end puudutatuna, sest see käib Sinu enese pihta. Sügav rebestav valu tuleb sellest, et kuuled teise inimese sõnumis – Sina oled seda, teist ja kolmandat – Sina oled vale. Sa oled rabatud, mõtetega kinni jooksnud, oled nõutu, sest kogu jutt tundub Sulle arusaamatuna. Sa tead, et olid ju õige, kuidas siis nüüd korraga osutud valeks. Sina ja teie ühine suhe ei olegi sellised nagu arvasid neid olevat. Püüdsid olla parim, mis olla võisid, kuid sellest ei piisanud. Sinust endast jäi väheks.


Sina inimesena ei ole kunagi vale, sest vale ei ole see, kes Sa oled, oluliseks sai see, kuidas Sa valisid olla, mida tegid või jätsid tegemata, kui olid teise inimesega koos. Määravaks sai see, mis puudutas teie vahelist suhet, kuidas suhtusid temasse, iseendasse ja teie ühisossa.

Masendavalt suruvad tunded kasvavad ülepea, sest tihtilugu öeldakse nö Alasti Tõde välja viimasel hetkel, siis kui ei suudeta seda enam endas hoida, kui enam ei saada ühiselt koos olla vaid tahetakse eraldi teedele minna. Teine inimene on otsinud lahendust endas, enda jaoks ja tihti on selleks eemaldumine suhtest, kus tal on halb olla. Midagi on olnud teie ühises suhtes üle või puudu, sest teine tundis, et ei saa seal seda, mida vajab ning nüüd hetkel, kui enam vanaviisi edasi minna ei olnud võimalik, sest teine ei tahtnud ja Sina ei saanud, siis ongi kriis ja toimub lahing, kus jõutakse lahenduseni, mis iganes kujul see siis tuleb, olles lõplik või ajutine.

Sina ega teine inimene ei olnud oma suhtes üksi, te olite seal kahekesi koos, kuid võib olla teie vahel puudus kommunikatsioon, üks küsis, aga teine ei vastanud, võib olla küll rääkisite, kuid tuumani ei jõudnud, lahendusi ei sündinud ning nii jäi kõik ikka ja jälle pooleli. Olite koos nii kaua kui suutsite, nii mugavalt kui võimalik. Kui aus olla siis ehk keskendusidki rohkem iseendale. Mõtlesid sellele, kuidas Sina end tunned, mida tahad või vajad, kuidas teine Sinuga käitub ja on, kuidas Sina saad kätte selle, mida ootad. Palju ei mõelnud ega vaadanud, kuidas te teineteise jaoks olemas olete, mida ja kuidas Sina ise saad olla ja anda. Käisite oma valitud rollides, oma igapäevaseid radu.

Kui suhtes on ühel poolel halb olla, siis on tegelikult mõlemal nadi tunne, sest te olete suhtega ühte seotud. Iseasi on see, kes teist seda endale tunnistas ja kumb otsustas selle olukorra lahendamiseks ka tegelikult, midagi ette võtta. Nüüd ongi siis nii, et teine tundis, et ta vajab eluliselt midagi teistmoodi ja ütles välja selle, mida soovis ning nüüd tunned Sina, et Sinult tahetakse midagi, oodatakse Sinu muutmist. Kuid inimene ei suuda anda, kui ta ei tea, mida muuta ja kuidas muutuda. Sina sulgud endasse, oled haavatud, õigustad oma käitumist või ründad vastu, sest tahad teisele haiget teha. Tema teade on võtnud Sinult turvatunde, usu endasse, kardad kaotada seda, mis on justkui siiani alles olnud – iseennast. Isiklikult võtmine, valu ja solvumine ei lase Sul vaadata iseenese osa, panust ja vastutust toimuvasse.

Jah, Sa oled olnud ja andnud, kuid kas see on just see, mida teine vajas ja soovis. Sa ei tea, kui teine ei küsi ega ütle ning Sina ei küsi, kuula ega vasta. Nüüd vastamisi seistes öeldakse välja see, mis hingel ja rohkemgi veel. Sa kuuled valu ja solvumist, kuid selle all on soov saada see, millest on puudu olnud. Kas suudate teineteist mõista, arusaada ja jõuda loo tuumani?

Oma haavatud uhkuses, ellujäämise vajaduses oled iseendale olulisem, kui suhe või teine inimene ja selles seisundis lõhute üksteist veel enam, kõige lähedasemast on saanud vaenlane nr 1. Sellises seisundis ei näe Sa oma suhet kõrvalt, ei usu, et on võimalused lahenduseks vaid tunned, et Sinult on äravõetud usk iseendasse – Sind ei taheta Sinu enda pärast – sellisena nagu Sa oled – Sinust ollakse valmis loobuma päriselt.

Miks te jõudsite sellesse punkti, kus Sina pidid valusaid sõnu kuulma ja tundeid tundma, kui teine ütles seda, mida ütles. See on sellepärast, et kunagi kui Sina tegid või jätsid tegemata, midagi teise jaoks olulist, valis teine inimene teie ühises suhtes ühe käitumisviisi, kohanes oludega suhtesse jäämise nimel. Kindlasti tuli teil aeg-ajalt sellest juttu, kuid teema ei leidnud lahendust vaid kandus aja jooksul erinevatesse teemadesse üle, luuras pinna all, kerkides ikka ja jälle esile, muutudes häirivaks rahulolematuseks argipäevastes asjades nii igapäevaseks, et see ei seostunud enam selle ammuse looga. Muutus teie ühise suhte justkui nähtamatuks kaaslaseks, mis jätab jälje pea igale asjale ja lööb ehmatava agressiivsusega välja, kui inimese turvatunne on ohustatud.

Inimene tahab, et temaga arvestatakse, sest see tähendab talle, et temast hoolitakse ning see on märk sellest, et ta on iseendana teise jaoks oluline ja läbi selle tajub ta turvatunnet ning teab, et on selles suhtes hoitud ja kaitstud. Oluline on mõistmine, et igal inimese teol (ka tegemata jätmine on tegu) on tagajärg ja see on põhjus, miks Sinu suhe on jõudnud lahinguni. Teine inimene saatis Sulle oma käitumisega sõnumi: „Palun hoia mind oma peopesa varjus, meie suhe on õrn. Palun ära tee mulle haiget! Ma soovin Sind usaldada!”


Marianne
26.06.2018.a

Mul on kahju, et ma mõistsin Sind alles täna, kuid nüüd ma sain aru, mida Sa mulle tol ammusel ajal öelda püüdsid. Palun vabandust!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar