Hingelaulusulg

Hingel on lugu, oma laul laulda,

see viimane niit, mis seob ja köidab,

kasvanud tiivad veel kinni hoiab.

Sulg poetub, läheb lendu,

otsima seda, kes kuulaks,

kes oleks lihtsalt olemas,

sel hetkel kui voolab lugu,

mis puhastab hinge.

Minu pihku poetus tasase paiga,

üks väike hingelaulusulg

ja ma kuulsin lugu,

milles peitunud pisar

puudutas mind.

Selles loos tajusin hinge,

kes laulis oma teest.

Mis oli jäi siia,

mis tehtud sai kirja,

ülesanne, mis antud sai täidetud,

hinnaga, mille maksis hing.

Lugu lauldes lõdveneb niit,

sõlm jookseb lahti,

tiivad avanevad.

Jäise lume valendav kirkus,

tiivalöögi kajas mägede hääl.

Kotka silmas peegeldub

avarduva aegruumi ukse

paokil olnud hetk, mil

Hing läks teele.

Mina olin sidemetest, seostest vaba,

miski ei hoidnud ega köitnud kinni.

Mina ei mõistnud hukka ega süüd,

sest mina ei käinud sellel teel.

Olin kohal, et laul saaks tiivad ja lugu looks.

Ma läksin ja mälestust kandis hingelaulusulg mu peos.

Marianne

21.08.2017.a